Schaperil õnnestub hästi välja tuua ühiskonna keerukus ja inimene selle segaduse keskel. Kuigi mainitud lühijuttude puhul on tegemist fiktsiooniga, suudab autor panna piiratud arvu lehekülgede peal tegelased tõeliselt elama ning muuta nad oma tegudes ja mõtetes nõnda usutavaks, et näib nagu jutustataks päriselt toimunud sündmustest. Ning arvestades Edzard Schaperi pea kümne aasta pikkust seotust Eesti ja siin toimuvaga, võib lugusid pidada vägagi audentseks dokumentaalmaterjaliks. Autor on selgelt olnud äärmiselt tähelepanelik kõige osas, mis puudutab kujutatud ajastu ühiskondlikku keerukust ning jaksanud lahti mõtestada ka inimhinges toimuvat. Ma usun, et on ainult õiglane, kui me oma mineviku tõlgendamisel toetume peale balti rahvaste endi seisukohtade ka kõrvaltvaataja nägemusele, mis ei pruugi tähendada, et me hakkame minevikusündmusi nägema täiesti teises valguses, kuid kahtlemata
nad võime hämmelduda. Nad arvavad, et nad peaksid kõike teadma ja hämmeldumine on vaid nende harimatuse tunnus. Maailm lakkab olemast täis imesi seda võetakse endastmõistetavana nagu ta on. Võime hämmelduda on siiski eelduseks kogu loovale kunstile ja teadusele. Prantsuse matemaatik Raymond Poincare on sõnastanud seda kord väga tabavalt: "Teaduslik geniaalsus on võime, lasta end üllatada." Suur hulk teaduslikke avastusi on just tänu sellele toimunud. ... Teine eeldus (audentseks eluks) on võime konsentreeruda. See on meie lääne kultuuris haruldus. Me oleme alati hõivatud, kuid siiski ilma konsentratsioonita. Kui me midagi teeme, siis mõtleme me juba järgnevale... Me teeme võimalikult palju asju üheaegselt. Me sööme hommikust, loeme lehte ja kuulame raadiot, ja võib olla vestleme veel seejuures oma naise ja lastega. Me teeme viite asja üheaegselt, ja me ei tee ühtegi neist õieti.; "ei" tähendab seda, mis oleks meie jõudude väljendus....
sellise rahuldamisega. Inimene kulgeb, ilma et ta tajuks kõrgemat eesmärki endal. · eetiline tasand Sel tasandil püüab inimene leida oma tasakaalu kõigis oma elu nähtustes. Ta püüab saavutada iseendaga rahulolu läbi ühiskonnas tunnustatud standardite. Inimene püüab sobituda ühiskonda standardite järgimise abil, et seeläbi leida endas rahu. · religioosne tasand Sellel tasandil saab inimene jõuda enda tegeliku eesmärgini, milleks on audentseks inimeseks saamine. Inimene peab saama ehedaks ja eksisteerivaks. Ilma usuta ei saada audentseks. Usk on midagi sellist, mis on vaba mõistuslikest põhjendustest. See ei saa olla kunagi ratsionaalne otsus. Usk tõstab inimese üksildusse, kus ka moraal ja normid võidakse tuua ohvriks. Religioosne inimene võib mõnikord käituda täiesti mõistusevastaselt. Eksistentsialismi kohaselt on kannatus hea ning seda läheb vaja. Läbi kannatuste saab inimene leida
iseendale otsa vaatamisega, vaid tegeleb oma soovide, naudingute, ihade rahuldamisega. Inimene kulgeb ilma, et tajuks kõrgemat eesmärki. 2.) olemine eetilisel tasandil inimene püüab leida tasakaalu kõikides oma elu nähtustes. Püüab saavutada iseendaga rahulolu läbi ühiskonnas tunnustatud standardite. Inimene püüab sobituda ühiskonnastandarditega, et seeläbi leida rahu. 3.) olemine religioossel tasandil sellel tasandil saab inimene jõuda enda tegeliku eesmärgini: saada audentseks inimeseks, ehedaks, eksisteerivaks. Ei saa saada audentseks ilma usuta. Usk on midagi sellist, mis on vaba mõistuslikest põhjendustest. Usk ei saa olla ratsionaalne otsustus. Usk tõstab inimese üksildusse, kus ka moraal ja normid tuuakse ohvriks. Religioosne inimene võib mõnikord käituda täiesti mõistusevastaselt. Nt Aabraham ja Iisak. Inimene peaks toimima religioossel tasandil. Kannatus on hea! Seda läheb vaja. Läbi kannatuse saab inimene leida tee igavikku. Nauding hägustab
Flaubert tegeleb ühiskonnaga, aga see on teistsugune ühiskond kui see mida kujutavad Balzac ja Stendhal. Romaan ei jõua kuhugi välja, tegelased lihtsalt on ühiskonnas. Eredast ja romantilisest loobutakse. Romaan lõpeb aga väga huvitavalt sest noored lähevad kodulinna ja kõnnivad mööda tänavat. Realism hakkab teisenema. Leitakse et kirjanik ei saa kirjutada üles kogu elu vaid seda elu mida ta tunneb. Ei kujutata enam kogu ühiskonda. Kujutatakse elu oma kodukohas mis teeb selle audentseks publiku jaoks. Hardyle näiteks heidetakse ette et kui ta teaduse valdkonda läheb (nt observatooriumi) siis et ta seda elu ei tunne ning see ei ole realistlik. Realism on imbunud igale poole, on olemas nii raamatus, kriitikas kui lugejas. Lugeja tahab väga realismi saada (nt ka tänapäeval ,,Kodu keset linna" tahetakse samastuda tegelastega). Siia lisandub ka naturalism. Mida sajandi lõpu poole, seda rohkem muutub realistlik romaan stendhalilikuks, st
ego sünnile. MIKS? See on lihtsalt peegeldus peeglist, mis ei lapi kokku emaüsas kaotatud ürgühtsust. Asendusühtsus niiöelda. · Teiseks peegliks võivad olla ka teised inimesed. St laps hakkab projetseerima oma keha välismaailma objektidele ja neid matkima. Seetõttu me kompenseerime nüüd oma killustumist "teistega" väärade ja kestvate samastumiste kaudu. Paistab tõesti nii, et kui ma teisi jäljendan, siis pigem ahviks mind pidage, kui mingiks audentseks subjektiks. %. loeng psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel 15 4. sümboolse korra ja keele faas oidipaalse kriisi kaudu, mis on põhjustatud isa lavale astumisega, kellega võideldakse ema armastuse pärast (nagu Freudilgi), eraldatakse laps lõplikult emast ja asetatakse sümboolsesse sotsiaalsesse korda. Ka siin tuleks silmas pidada kahte aspekti: · Selles faasis tuleb esile ka insestitabu: emaihalus on vaja kõrvale tõrjuda
annaabi.ee 
