eriti emakeelse hariduse arendamine ning rahva ühtsustunde edendamine, et haridut inimesed Eestit maha ei jätaks. Hurt ise pidas väga oluliseks eestlaste suulist vanavara. Ta kogus suurel hulgal rahvaluulet ning mõjutas ka palju teisi inimesi seda tegema. Eesti Rahva Muuseumile pani alguse tegelikult selle suurmehe surm, sest tema soov arendada oma rahvuskultuuri jäi püsima ka peale tema seda. Nii asutasidki tema kaaslased ERM-i Hurda elutöö mälestamiseks ja säilitamiseks. Lisaks Hurdale on oluliseks inimeseks muuseumi asustamisel olnud Oskar Kallas, kes oli põhiline tegelane muusemi loomise käigus. Kuna algselt ei olnud Eesti Rahva Muuseumil oma maja, hoiti esimesi üle Eesti kokku kogutud esemeid Kallase kodus. Esmakordne näitus avati alles 1911. aastal Vanemuises. Siis võis seal näha juba erinevaid rahvariideid, kindaid, ehteid ja palju muud.
Selle materjali põhjal avaldas ta kuni 20.saj lõpuni ajakirjanduses 333 kirjutist. Kadrina vallas elamise ajal tegeles Leppik Kalevipoja jalajälgede, kohanimede ning muu kultuuriloolise uurimisega. Leppiku tööd tunnustas Eesti Vabariik 1998. aastal Valgetähe teenetemärgi 5. klassi ordeniga. Enn Loik oli väga loova vaimuga, mida iseloomustavad tema värsivormi või aforismideks seatud tähelepanekud. 2001.a kevadel tuli Enn Loik välja mõttega asutada Neeruti Selts ning 17. septembril asutasidki 9 inimest Neeruti Seltsi, kusjuures suurimaks liikmeks sai Kadrina vald. Tiiu Uusküla on Neeruti Seltsi esimees. Neeruti Seltsi liikmeks sai ta veidi aega pärast selle loomist 2001.a sügisel. Ta tahtis tegeleda Kadrina koduloo jäädvustamise ja vahendamisega. Neeruti Seltsi toimetiste sarja ja Eduard Leppiku raamatute toimetamine on üks osa Uusküla pikast tegemiste reast. Meie kooli 100. aastapäevaks pani Tiiu Uusküla kokku ka raamatu Kadrina Keskkooli ajaloost.
Poola riik kaotas Rootsile Liivimaa, Venemaa püüdis oma piire Joann Julma ajal nihutada Läänemereni, mis temal aga Rootsi vastuseismise tôttu ei ônnestunud. Môlemad riigid olid vaenulikud Rootsi vastu. Heas vahekorras polnud Rootsiga ka lôunapoolne naaber Taani. Nende vahel valitsesid tihti tülid. Ühe sôja tagajärjel XVII s. keskpaiku oli Taani kaotanud Rootsile suuri maa-alasid: Ojamaa ja Saaremaa saared. Need kolm riiki asutasidki omavahel liidu ja alustasid sôda Rootsiga. Liidu tekkimiseks môjusid kaasa ka Rootsi uuendused meie maal. Môisnikud ei suutnud kuidagi unustada môisade tagastamist ja seda andeks anda Rootsi valitsusele. Üks môisnikest, alatu ja kättemaksuhimuline Johann Reinhold von Patkul astus välja Rootsi valitsuse vastu väga teravate sônadega. Tema püüdis näidata, et kuningal ei olevat mingisugust ôigust tagasi vôtta Liivimaa môisasid. Kui teda vastutusele taheti vôtta,
vältas umbes aasta (1900-1901). Päts kolis Tallinasse hea ajal, sest sajandi alguses olid sinna siirdunud teisedki samas radikaalses vaimus mõtlevad Tartu ja Peterburi ülikooli lõpetanud mehed. Radikaalide probleemiks oli oma häälekandja puudumine. Tuli üle minna sõnadelt tegudele ja asutada Tallinas uus sõltumatu ajaleht. Pätsi kirjas Ado Grenzteinile 1901. aasta mais sisaldub juba uue päevalehe asutamise mõte. Noored radikaalid asutasidki ajalehe Teataja, mille toimetajaks ja väljaandjaks sai Kontsantin Päts. 15 Loa saamine polnud sugugi kerge, sest eestikeelse ajalehe asutamisse suhtusid kahtlustavalt nii baltisakslased kui ka vene ametnikud., õnneks asi lahenes õnnelikult. Tallinlased seadsid rahvusluse õhutamise kõrval esikohale majandusliku ja poliitilise võistluse. Nad leidsid, et eestlaste rahvustunne on nõrk nende majanduslike positsioonide hapruse tõttu
valjaspool geograafiat, nimelt mitme väljapaistva arhitekti aIgatusel aastatel kohe parast Esimest maailmas6da. USA linnade kontrollimatu kasv tekitas monotoonsust ja inetust, mis arhitekte loomulikult kurvastas, aga ka konflikte naabrite vahel, kelle maakasutused üksteist segasid. V6is loota, et need puudused on k6rvaldatavad, kui linna areng allutada ühtsele kavaIe, mille on koostanud parimad arhitektid. Nii asutasidki mõttekaaslased (Eliel Saarinen, Lewis Mumford, Ebenezer Howard, Henry Wright jt.) 1923. aastal Ameerika Regionaalplaneerimise Assotsiatsiooni (RPAA -Regional Planning Association ofAmerica). Selle ühingu ülesandeks sai propageerida linnaehituskavade koostamist, valja tootada selleks vajalikke meetodeid, taotleda linnade arengu allutamist nendele kavadele. Algusest peale oli selge, et ühisele kavaIe tuleb allutada ka linna Iähem ümbrus -linn koos oma regiooniga,
kui rühm luterlasi liikus katoliiklaste tagakiusamise tagajärjel Saksmaale. Hernhuutluse rajajaks võib pidada krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfi. 3 Zinzendorfi oli kasvatatud pietismi vaimus, ta pidas luterlikku kirikut liiga tundekülmaks ja jäigaks. 1722. aastal andis krahv oma Bertheldorfi mõisas katoliku kiriku poolt vaenatud böömi-määri vendadele maad kristliku kogukonna asula rajamiseks, nii asutasidki põgenikud Hernhuti küla. Sinna hakkas tulema kõikjalt üle Saksamaa pärit konfessioonikirikutest eraldunud uusasunikke. Zinzendorf püüdis sinna saabunuid ühendada oikumeeniliseks, filadelfia ehk venna-armastuses elavaks kogukonnaks, mille liikmeks võisid saada usulist äratust ja isiklikku pöördumist kogenud kristlased. Liikumine kujunes iseseisvaks evangeelseks vabakoguduseks, see tähendas seda, et
annaabi.ee 
