rahvastele võimaluse salvestada oma kogemusi, tundeid ja olemust. Kõik rahvad pole suutnud luua tugevaid tantsutraditsioone, kuid tuntumad tantsud on ulatunud üle riigipiiride. Nii tantsiti rahvatantsu euroopas juba 14. ja 15 sajandil Prantsusmaa, Itaalias, Inglismaal ja saksamaal. Aga Eesti? Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlane ei ole eriti tantsulembene. Tulevikus võib olukord soodsate asjaolude kokkulangemisel ehk muutudagi (kliima soojeneb, rahvad assimileeruvad, mõttemallid muutuvad), kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist. Seejuures etendasid tähtsat osa Eesti seltsid, milliseid loodi üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. Koorilaulu ja laulupidude eufoorias jäi rahvatants pisut tahaplaanile
kes sõidavad välismaale ning kunagi ei tule tagasi Eestisse. Sellega nõrgendatakse nii Eestis oleva koolkonda, kui ka inimese enda arusaama oma identiteedist. Tänapäeval, arvestades globaliseerumise protsessiga, on raskem rääkida identiteedist, kui kunagi varem. Kaasaegses maailmas identiteedile on ohuks nii väljasõidud (nagu kolimine teistesse riikidesse), kui ka sissesõidud (tulijad teistest riikidest). Eesti on suhteliselt väike riik ning kui eesti kultuuri assimileeruvad või integreeruvad teise kultuuri kandjad, nad muudavad Eestis oleva kultuuri. Ühelt poolt see rikastab kultuuri, annab uut jõudu. Teiselt poolt esialgne ja iseseisev kultuuriline identiteet kaob, nii grupi kui ka indiviidi tasandil. Kui rääkida veel situatsioonist Eestis, siis huvitavaks teemaks on Eesti kuuluvus Euroopa Liidu. Miks ma käsitlen seda teemat? Sest praegu ei saa ennustada, kuidas muutub Eesti elanikke koosseis läbi aegade
1. Mõiste „etnolingvistiline vitaalsus" (järgnevas lihtsalt „vitaalsus") võeti kasutusele 1970ndate keskel, tähistamaks rühma võimet käituda eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena gruppidevahelistes suhetes. Mida kõrgem on rühma vitaalsus, seda enam on ta võimeline eristuma ja toimima kollektiivselt; mida madalam on vitaalsus, seda suurem on oht, et rühm lakkab olemast ja selle liikmed assimileeruvad teistesse rühmadesse. Seega on vitaalsus oluline tegur, mis mõjutab keele säilitamist {language maintenance) või keelevahetust (language shift). Sotsiokultuurilise staatuse M mõõtmisel on otstarbekas lähtuda subjektiivse etnolingvistilise vitaalsuse küsimustikest, nagu Bourhis, Giles ja Rosenthal (1981) ning Landry, Allard ja Henry (1996), sest nendel põhinevad variandid on põhjalikult ära proovitud ja tänini kasutusel
5 Teose üheks sügavamaks probleemiks on kultuuri ning traditsioonilise elulaadi hääbumine, kuna uued efektiivsemad meetodid toovad endaga kaasa teise elulaadi ning kombed. Teoses väljendub see kahe kultuuri metsa ja küla vahelise konfliktina. Metsa jäänud elanikud mõistavad hukka külasse kolijad ning taunivad küla kombeid ja elatumismeetodeid, külaelanikud aga loodavad, et metsainimesed assimileeruvad ning unustavad vanad viisid. Praeguse Eestiga võib siinkohal näha sarnasusi kui üha enam euroopastutakse ning tähtsustatakse Euroopa Liitu kuulumist Eesti iseseisvuse ja ees. Metsakultuuri olulisemaks aspektiks on ussisõnade valdamine, külaelanikud on selle unustanud ja peavad ussisõnade tundjat saatanlikuks, selline lähenemine viitab keele kadumisele. Ka tänapäeval on see probleemiks kui üha enam tähtsustatakse inglise keelt ning rahvuskeeled hääbuvad.
Ei kasutanud pikki lauseid, ei osanudki neid. Aga praegu minu arust tahetaksegi jätta noored inimesed murdeikka, et nad välja ei kasvaks. Miks? Sest nii on lihtsam, nii on mugavam. Ja inimesele endale on ka mõnevõrra lihtsam. Kui ta hakkab ühte-kahte näopilti kasutama, siis ta jääbki neid kasutama: näe, nüüd olen tige! Tal on neli kuni kaheksa emotsiooni, kuigi emotsioone on meeletult. Vaimne korruptsioon lähtub minu arust ikkagi lapsevanematest. Mõelge, kuidas kultuurid assimileeruvad sest lapsevanemad tahavad oma lastele head, et nad oleksid edukad ja neil ei oleks muresid. Aga tegelikult kukub asi täpselt vastupidi välja. Nad võtavad mu meelest lastelt ära võimaluse olla originaalne. Kui juudid läksid sõja ajal Ameerikasse, oli neil kaasa võtta võimas jidisikeelne kultuur, erakordselt huvitav ja rikas. Aga mis siis juhtus lapsevanemad tahtsid, et lapsed õpiksid seda keelt, mis on Ameerikas valdav, ja Ameerika poolelt arvati, et see ongi kahtlemata õige
- Konstruktivistlik õppimine olen ise aktiivne, et oma reaalses elus probleeme lahendada - Mudel: aktiivne, mõtestatud, reaalne elu, õiged lahenduskäike/ vastuseid võib olla mitu, õppiminekoostöös teiste õppijatega, peame looma tähenduse (personaalne tähendus - > kuhu see sobib), ühe ja ainuõiget tõde/teadmist pole (tähtis pole see, mida öeldakse, vaid kuidas aru saadakse) - Välised sündmused assimileeruvad meie mõtetega; uus mõttestruktuur kohandub meie mõttekeskkonnaga - Sotsiaalkultuuriline- konstruktivism o Lev Võgotski o Keel, mõtlemine ja nende vahendamise küsimus keskkonnas o Teadmiste omandamine on protsess, millesse kaasa haaratud inimesed meie ümber, vahendajaks kogukond ja kultuur o Teiste inimeste mõju õppimisele KOGNITIIVNE KOOLKOND JEAN PIAGET (1896-1980)
Sõjajärgsetel aastatel tuli kodumaale umbes 70000 inimest. *1989. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 963281 eestlast. Samal ajal oli muul maailmas 150000 eesti päritolu inimest. Väljaspool eestit elas 86000 lääneriikides ja 63000 tolleaegses NSVLs, kuni 1991, kui NSVL lagunes. Tänapäeval elab Venemaal 45000, USAs 26700, Rootsis 20500 ja Kanadas 20500 eesti päritolu inimest. Vähemalt sada eestlast on tänapäeval 28 erinevas riigis. Nii väliseestlased kui Venemaa eestlased assimileeruvad e. sulanduvad ümbritsevasse keskkonda. a) Klassiprintsiip lähtuti kahest olulisest klassist: töölisklass ja kolhoosi talurahvas b) Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik suruti peale NSV kommunistlikku ideoloogiat, rahvaste sõprust, näidati, et NSVLs on hea elada, rahvuskultuuri võis kasutada (rahvariided jm.), aga sisu pidi olema sotsialistlik c) Kodanliku ühiskonna pärand kultuuris EV kultuuripärand, sellega koos Vabadussõja
2006, lk 68-84) etnolingvistiline vitaalsus - mingi keelt kasutava rühma võime säilitada oma keelt Etnolingvistilise vitaalsuse mõiste võeti kasutusele 1970ndate keskel, tähistamaks rühma võimet „käituda eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena gruppidevahelistes suhetes”. Mida kõrgem on rühma vitaalsus, seda enam on ta võimeline eristuma ja toimima kollektiivselt, mida madalam on vitaalsus, seda suurem on oht, et rühm lakkab olemast ja selle liikmed assimileeruvad teistesse rühmadesse. Seega on vitaalsus oluline näitaja, mis mõjutab keele säilitamist või keelevahetust. Varastes uuringutes eeldati, et vitaalsus väljendub rühma staatuse, demograafilise olukorra ja institutsionaalse toe kaudu, nähtusel on siiski ka sotsiaalpsühholoogiline külg, mis on seotud sellega, kuidas rühma liikmed oma kollektiivset vitaalsust tajuvad. On täiesti võimalik, et teatud olukordades võivad rühmad tajuda oma vitaalsust kõrgemalt või
annaabi.ee 
