Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta).
motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid
vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust. Kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986). Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja
dijambus ditrohheus dispondeus dibrahh (proceleusmaticus) viiesilbilised dochmius (jamb+creticus) 23 molossospondeus Stroof on mitme värsi (värsimõõdult ja rütmilt ei pea tingimata sarnanema) meetriline süsteem, mis kordub ühe laulu vältel reeglipäraselt (Alkaiose, Asklepiadese, Sappho jt. stroofid). Alkaiose stroof: // // Ei maksa, Bykchis, raskuses heita meelt, ei aita põrmu kurbus ja rohke nutt. Üksainus nõu on täitsa kindel: toodagu veini, et jääda purju. Glykoneus: () (hellenistliku luuletaja Glykoni j. nimetatud värss) Pherekrateuse värss: // Asklepiadese väike värss: / //
kümnesilbik. o Sappho stroofid, suur ja väike. Väikeses Sappho stroofis järgneb kolmele Sappho üksteistsilbikule nn Adonise värss. Suure Sappho stroofi 1. ja 3. värsiks on Aristophanese värss, 2. ja 4. värsiks suur Sappho värss. o Archilochose stroofid on enamasti katräänid nagu Alkaiose ja Sappho stroofid. o Asklepiadese stroof, 5 modulatsiooni tekivad Asklepiadese värsside kordamisest või ühendamisest teiste värsimõõtudega o Eleegiline distihhon · Romaani rahvaste luuletus- ja stroofivorme o Dessima on romaani rahvaste, eriti hispaania stroofivorm, mis on deetsim 8-silbikutest. o Hispaania romanss: luuletusvorm; värsimõõduks 8-silbik; paaris- arvulisi värsse seob läbi kogu luuletuse üks assonantsriim, paaritu-
jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka
annaabi.ee 
