maksustati nii maa kasutamist kui ka sellelt kogutud saaki ning lisaks majapidamisi. Üheks selliseks maksuks oli nengu(aastamaks), mis kujutas endast igaaastast maamaksu. Keskaja esimeses pooles oli see maks riisis, mille põlluharijad vahest suure vaevaga maa valdajale ära maksid, ning shöen'ide maavalduste kadumisel tasuti seda klannite valitsejatele. Maailmavaated, haridus ja teadus Haridus keskajal: Keskajal eksisteeris üks iseäranis märkimisväärne haridusasutus. Selleks oli Ashikaga kool, mis asutati 1439.aastal kõrgema järgu samurai Uesugi Norizane poolt, kes annetas koolile raamatuid ja nimetas selle esimeseks juhatajaks ühe budistliku preestri. Kuigi sel Ashikaga perekonnaga seotud koolil oli sajanditevanune ajalugu, muutus see alles 15.sajandil ametlikult kooliks, mille programm keskendus konfutsianistliku maailmavaate ja sõjalise strateegia õpetamisele. 1550.aastaks oli sellesse kooli kogunenud üle kogu Jaapani 3000 õpilast. Meditsiin:
Neist on leitud põletatud savist sõdalaste, loomade ja naispreestrite (haniwa´de) kujusid. 6.saj teisel poolest hakkasid ilmnema hiina ja korea mõjud. Jaapani kunstiajalugu jaotatakse alljärgmistesse perioodidesse: Asuka 538- 645 varane Nara 645- 710 hiline Nara 710- 784 varane Heian 784- 894 hiline Heian (Fujiwara) 894- 1185 Kamakura 1185- 1333 Muramachi (Ashikaga) 1338- 1573 Momoyama 573- 1615 Edo (Tokugawa) 1615- 1868 Arhitektuur Jaapani arhitektuuris on tähtsaim ehitusmaterjal olnud puit. Vanimad mälestised on Ise ja Izumo sinto tempel, lihtsad õlgedest viilkatusega vaiehitised. Arhitektuur mitmekesistus, kui Jaapanisse levis budism. Asuka ajastul (6.- 7. saj) ehitati silmapaistvad Asukadera (588) ja Horyuji templid (607, maailma vanimad puitehitised). Need koosnevad pagoodist,
Kan`ami teeneks loetakse monomane ja yugeni elementide ühendamist ehk populaarse draamamiimika elemente ja rohkem arenenud vaatemaäng aristokraatia maitsele Shoguni õukonnas. Kan`ami õpetajaks oli Inuo, kes oli Omi sarukagu niiöelda ekspert. Tema oli enne Kan`ami üritanud monomane ja yugeni elementide kokkusulatamist, mis tal ka õnnestus ja saavutas suure kuulsuse shoguni õukonnas. Kan`ami kuulsus oli kasvanud niisuureks, et 1374. aastal shogun Ashikaga Yoshimitsu otsustas vaadata ühte Kan`ami vaatemängu Kyotos. Ashikaga oli küll kõigest 17. aastane siis aga juba siis omandanud esteetlise maitse, mis tegi temast ühe kõige valgustatumaid patroone Jaapanis. Kan`ami vaatemäng 1374. aastal oli ajaloo vaatenurkast väga oluline, kuna see määras ära tema ja ta poja kogu elu. Tema poeg Zeami oli selle näidendi ajal 12. aastane õpilane ja ta mängis oma isa näidendides lapsnäitleja rolli
andvaid, rahulikult kirjeldavaid ja karikatuursuseni teravdatud tegelaste kujutusi. Kamakura perioodil maaliti jõulisi ja värviküllaseid portreid, õukonnaelu, ajaloosündmusi ning pühakute, poeetide ja õpetlaste elujuhtumeid. Zen- budismi levik põhjustas tihenenud läbikäimise Hiinaga. Kopeeriti ja jäljendati palju hiina tusimaali. Teemaks on inimene looduse kõrval, maastik või linnud- lilled. Meeleolu nendel piltidel oli rahulik. Ashikaga ajastul sai Hiina eeskujul eelistatuks sumi-e, mis oli ühevärviline tusimaal. Sumi-e rahvusliku suuna algatas Sesshu (Oda Toyo). Ta on väidetavalt Jaapanis kõige legendaarseim ja austatuim kunstnik. Sesshu tusimaali teostuses imetletakse energilisust ja sisemist vabadust. Neis valitseb mõtlik rahu ja austus looduse suuruse ees. Tuntuimad teosed temalt on näiteks ,,Masuda Kanetaka portree" ja ,,Nelja aastaaja maastik". Näiteid Jaapani 4
foonil, maastik või linnud- lilled. Meeleolu on rahulik- meditatiivne. Silmapaistvad meistrid olid Mitsunaga (12. saj), kelle ,,To no Dainagoni ajalugu" kujutab kuulsate kirjanike ja õpetlaste elu, Nobuzane (12. saj), kelle portreedest on tuntuim ,,Kobo Daishi lapsena", ning Fujiwara no Takanobu (1142- 1205), kes portreteeris kuulsaid väejuhte. Ajastu teisel poollel muutus yamato-e pikkamööda Tosa koolkonnaks, põhiliselt jätkas see varasemaid traditsioone. Ashikaga ajastul sai Hiina eeskujul eelistatuks sumi-e (ühevärviline tusimaal), selle esimesi viljelejaid oli pühakuportreede maalija mincho (1351- 1427). Hiinast pärit Soga Shubun rajas ühevärvilise maastikumaali koolkonna. Tema ja ta järglase mungad Ekkei Shubun, Noami, Geiami ja Soami järgisid hiinapäraseid eeskujusid. Sumi-e rahvusliku suuna algatas Sesshu (Oda Toyo). Teda peetakse üldse üheks suurimaks jaapani maalijaks
oma õpingutel Hiina Zen kloostrites, kus see oli peamiselt mõeldud külaliste ja üksteise lõbustamiseks. (Suzuki 1973:272) Teejoomise tavade õpetamisega tegi algust rahvusõpetaja Dai- (1236-1308), kes oli üks esimestest teemeistritest. Ka Ikky oli teemeister. Tema õpilasel Murata Shuk'l õnnestus teejoomise kombed Jaapani maitsele vastavaks kohandada ning õigepea sai ta tuntuks kui teejoomise kunsti algataja. (Suzuki 1973:272) Shuk oli teetseremooniameistriks shogun Ashikaga Yoshimasale, kes oli suur teejoomise austaja, ülistades selle seltskondlikust. Shuk töötas välja wabicha stiili. Tema arvates maitses ja lõhnas tee kõige paremini väikeses ilustamata ruumis. Ta võttis eeskujuks tüüpilise talupoja elamise, mis oli ligikaudu 4,5 õlemati suurune ( 27 ruutmeetrit). Ta oli veendunud, et olemise puhastumine liialdustest on saavutatav ülima ilu abil. Siit sai alguse ka wabi moraalne ja esteetiline kontseptsioon parimad on vaesus ja range lihtsus
annaabi.ee 
