andmekandjale. Printerite ajaloost Esimesed printerid võeti kasutusele juba elektronarvutustehnika algusaastatel. Näiteks 1951.a. valminud elektronarvutis "Univac" kasutati spetsiaalset "Uniprinteri" nimelist prindiseadet. See oli reaprinterite (line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, tarbides 14 kW võimsust. Tööpõhimõtte järgi jaotatakse printerid Löökprinterid: odav, vähenõudlik, aeglane. Nõelmaatriksprinter Õisprinter Ridaprinter Löögita printerid: Termoprinterid (termokontaktprinter , termosiirdeprinter , sublimatsiooniprinter). Fotoelektriline printer (LEDprinter, laserprinter) Jugaprinter (vahaprinter, tindiprinter) Löökprinterid
näitas mitu punkti ühe tolli sisse antud aparaat on võimeline väljastama. Arengulugu Esimesed arvutiprinterid võeti kasutusele juba elektroonarvutustehnika algusaastatel. Näitena võib tuua 1951.a. Valminud elektronarvuti ,,Univac" printimiseks kasutatava spetsiaalse lisaseadme, mida nimetati Uniprinteriks. Seade töötas sarnaselt edasiarenenud trükimasinale, kuid oli ühendatud lindiajamiga. 1954. aastal saavutati tulemus 600 tähemärki minutis. Sarnanedes teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta suur ning kohmakas. Täielik süsteem koosnes 5200-st vaakumlambist ning kaalus 29 000 naela. Hilisemad arvutiprinterid aastatest 1950. ja 1960. kuju tasid endast äärmiselt keerukaid elektromehaanilisi seadmeid. Peaaegu eranditult kasutasid need kõik andmekandjana pidevakujulist rullpaberit. 80-ndate a. alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747. Ühendamiseks kasutati spetsiaalset liideskaarti. Nagu
väljundit paberil, mis on jäädvustatud kas printeri või plotteriga püsikoopiaks (hard copy). Esimesed printerid võeti kasutusele juba elektronarvutustehnika algusaastatel. Näiteks 1951.a. valminud elektronarvutis "Univac" kasutati spetsiaalset "Uniprinteri" nimelist prindiseadet. See oli reaprinterite (line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, tarbides 14 kW võimsust. Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektromehaanilised seadmed, mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC- de) külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747,
siiski teksti häguselt ja põhjustades sellega asjatut silmade väsimist. 1.5 Printer Esimesed printerid võeti kasutusele juba elektronarvutustehnika algusaastatel. Näiteks 1951.a. valminud elektronarvutis "Univac" kasutati spetsiaalset "Uniprinteri" nimelist prindiseadet. See oli reaprinterite (line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, 8 tarbides 14 kW võimsust. Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektromehaanilised seadmed, mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM
algusaastatel. Näitena võib tuua 1951.a. Valminud elektronarvuti ,,Univac" (Universal Automatic Computer)printimiseks kasutatava spetsiaalse seadme, mida nimetati ,,Uniprinteriks". Seade töötas sarnaselt edasiarenenud trükimasinale kuid oli ühendatud lindiajamiga. 1954. aastal saavutati tulemus 600 tähemärki minutis (maksimaalselt 130 tähemärki reas). Sarnanedes teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta suur ning kohmakas. Täielik süsteem koosnes 5200st vaakumlambist, kaalus 29 000 naela ehk 13154,4 kilogrammi (1 nael = 453,6 grammi), ja tarbis 125 kW elektrienergiat. Hilisemad arvutiprinterid aastatest 1950. ja 1960. kujutasid kõik endast äärmiselt keerukaid elektromehaanilisi seadmeid. Peaaegu eranditult kasutasid need kõik andmekandjana pidevakujulist rullpaberit. 80ndate aastate alguses ilmunud esimeste IBM
paberil, mis on jäädvustatud kas printeri või plotteriga – püsikoopiaks (hard copy). Esimesed printerid võeti kasutusele juba elektronarvutustehnika algusaastatel. Näiteks 1951.a. valminud elektronarvutis “Univac” kasutati spetsiaalset “Uniprinteri” nimelist prindiseadet. See oli reaprinterite (Line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, tarbides 14 kW võimsust. Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektrome- haanilised seadmed, mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC- de)
annaabi.ee 
