Arvutikasutus tunnitöö (0)

KT TIITELLEHT Tallinn polütehnikum Oliver Loomets 20.10.2022


1. Teha sarnane tabel 15-
19.09.2008 esmaspäev teisipäev Kolma-
päev neljapäev reede jüri Niine 9 Tln mnt 5 k o o lit u s mari Kuusse 17 Kuuse 17 Anne-liis Niine 9 Tln mnt 5 Kuuse 17 tõnn Niine 9 Kuuse 17 2. Tee sarnane valem √3 4 (1+∑ k=1 n 3 × 4 k −1 9 k ) 3. Joonistada sarnane pilt


4. Eemalda topelttühikud ja tühik-kirjavahemärk vead (koma ja punkt). Jooni alla ainult sõnad sinise joonega ja pane kaldkirja.


Elekter on elektrilaengute olemasolust tingitud nähtuste kompleks. Positiivse või negatiivse elektrilaenguga osakesed tekitavad elektromagnetvälja ja a lluvad selle toimele. Sõna "elekter" ei ole tänapäeval terminina kasutusel. Varem on füüsikas selle all mõistetud elektrilaengut  (elektrihulka).  Praegu  mõistetakse  üldkeeles  elektri  all  kõige  sagedamini elektrienergiat või elektrivoolu. Sõna  "elekter"  tuleneb  vanakreeka  sõnast  ήλεκτρον  (ēlektron)  'merevaik'. Nimetus tulebmerevaik'merevaik'. Nimetus tuleb.  Nimetus  tuleb sellest, et merevaik hõõrdel elektriseerub ehk omandab elektrilaengu. Juba  Thales  teadis,  et  kui  merevaiku  hõõruda,  siis  hakkab  see  kergesti  teisi  esemeid  külge tõmbama,  kuid  ta  ei  osanud  seda  nähtust  seletada.  Antiikajal  tunti  paljusid  teisigi elektrinähtuseid: välku, Elmo tulesid ja loomset elektrit, mida näiteks elektrirai tekitab, kuid neid ei seostatud omavahel ega teatud ühise sõnaga nimetada. Esimesena oli elektriliste nähtuste uurimises tänapäevases mõistes teaduslikult edukas inglise astronoom  ja  füüsik  William  Gilbert.  Tema  aastal  1600  avaldatud  raamatus  "De  magnete" eristati  esimest  korda  merevaigu  hõõrumisel  tekkivat  külgetõmbejõudu  püsimagneti külgetõmbejõus  t.  Tema  leiutas  ka  ladinakeelse  sõna  "electricus",  mida  hakkas  kasutama elektrinähtuste kohta, ja sellest tuleb elektrit tähistav sõna paljudes keeltes. Elektriväli on füüsikaline väli, mis ümbritseb elektriliselt laetud osakest või keha ja mõjutab teisi  ruumis  paiknevaid  elektrilaenguid.  Elektriväli  on  tihedalt  seotud  magnetväljaga  ning need  koos  moodustavad  elektromagnetvälja.  Elektrivälja  tekitavad  elektriliselt  laetud osakesed  (elektrilaengud)  ja  samuti  ajas  muutuv  magnetväli.  Viimasel  juhul  nimetatakse välja pööriselektriväljaks. Elektrivälja saab kirjeldada mõjuga proovilaengule (proovilaeng on idealiseeritud elektriliselt laetud  punktikujulisele  proovikeha,  mis  ise  ei  mõjuta  uuritavat  välja).  Elektrivälja levimiskiirus on nagu elektromagnetväljalgi vaakumis võrdne valguse kiirusega, kuid aines on kiirus väiksem. Elektriväli on vektorväli, mida iseloomustab igas tema punktis ja igal hetkel vektori väärtus, seega tema suurus ja suund.


Vastavalt sellele, kas elektrivälja tekitab liikumatu ja ajas muutumatu laeng või liikuv laeng, eristatakse elektrostaatilist ja elektrodünaamilist välja. Elektrivälja mõiste pakkus esimest korda välja Michael Faraday 19. sajandil. Elektriväljas  avalduvat  jõudu  on  hea  visualiseerida  (näitlikustada)  jõujoonte  abil.  Jõujoone igas  punktis  mõjub  positiivsele  proovilaengule  jõud,  mille  suund  ühtib  jõujoone  puutuja sihiga selles punktis. Mida tihedamalt jõujooned paiknevad, seda tugevam on väli. Jõujoonte hajumine kauguse suurenemisel laetud punktist näitab seda, et elektriväli nõrgeneb. Elektrilaengute  elektrivälja  jõujooned  algavad  kokkuleppeliselt  positiivselt  laengult  ning lõpevad negatiivsel laengul. Elektrivälja  naaberpunktid,  milles  elektrivälja  potentsiaal  on  võrdne,  moodustavad ekvipotentsiaalpinna,  mis  võib  olla  kujuteldav  või  reaalselt  eksisteeriv  pind.  Laengu nihutamiseks elektriväljas samal ekvipotentsiaalpinnal asuvate punktide vahel pole tööd vaja teha.  Punktlaengu  või  kerasümmeetrilise  laengujaotuse  tekitatud  ekvipotentsiaalpinnad  on kontsentrilised sfäärid. Ekvipotentsiaalpinnad on alati risti elektrivälja jõujoontega ja ühtlasi väljavektoriga. Elektrotehnika  on  teaduse  ja  tehnika  haru.  Teadusharuna  käsitleb  elektrotehnika  elektri  ja magnetismi  nähtuste  teoreetilisi  aluseid.  Elektrotehnika  kui  tehnikaharu  tegeleb  nende nähtuste rakendamisega. Elektrotehnika rakendusliku osa põhiliigid on tugevvoolutehnika ja nõrkvoolutehnika. Tugevvoolutehnika  (nagu  ka  sellega  suures  osas  kattuv  elektroenergeetika)  tegeleb elektrienergia  tootmise,  muundamise,  jaotamise  ja  tarbimise  tehniliste  vahenditega (elektrienergia allikad, elektrimasinad ja -aparaadid, elektrijaamad ja -võrgud, elektriajamid, elektervedu, elektervalgustus jm). Nõrkvoolutehnika  hõlmas  20.  sajandi  algupoolel  peamiselt  side-  ja  raadiotehnikat. Valdkondadena  järgnesid  elektroautomaatika,  elektrimõõtetehnika,  infotehnoloogia, andmetöötlus  ja  andmeedastus.  Nõrkvoolutehnika  tugineb  riistvaraliselt  elektroonika rakendustele ja tarkvaraliselt digitaalsignaalide kasutamisele.


Elektroonika  on  teadus  elektrienergia  juhtimisest  elektrilisel  teel,  milles  elektronidel  on fundamentaalne roll. Elektroonikat kui teadust peetakse füüsika ja elektrotehnika haruks. Elektroonika  tegeleb  elektriliste  ahelatega,  mis  sisaldavad  aktiivseid  elektrilisi  komponente (nagu  näiteks  vaakumlambid,  transistorid,  dioodid,  integraallülitused,  optoelektroonika seadmed  ja  andurid),  sellega  seotud  passiivseid  elektrilisi  komponente,  ja  nende  omavahel ühendamise tehnoloogiatega. Tavaliselt  sisaldavad  elektroonikaseadmed  peamiselt  või  eranditult  aktiivsetest pooljuhtseadistest  koosnevaid  vooluahelaid,  mida  on  täiendatud  passiivsete  elementidega. Sellist vooluahelat käsitletakse kui elektronahelat (-lülitust). Aktiivsete  komponentide  mittelineaarne  käitumine  (tunneldiood)  ja  nende  juures  avalduv elektronide  voogude  juhtimise  (Halli  efekt)  või  voolu  suuruse  juhtimise  (triood,  transistor) võimalus muudab võimalikuks nõrkade signaalide võimendamise ja signaalide muundamise. Elektroonikat  kasutatakse  laialdaselt  informatsiooni  töötlemises,  telekommunikatsioonis  ja signaalitöötluses. Elektronseadiste  suutlikkus  toimida  lülititena  (switch)  teeb  võimalikuks  digitaalse  signaali töötlemise Ühendamise  tehnoloogiad,  nagu  trükkplaadid,  elektroonika  pakendamise  tehnoloogia  ja muud  erinevad  ühendamise  infrastruktuuri  lahendused,  annavad  ahelale  funktsionaalsuse  ja muudavad segamini kasutatud ja omavahel ühendatud komponendid regulaarseks töötavaks süsteemiks. Elektroonika eristub elektrialasest ja elektromehaanikaalasest teadusest ja tehnoloogiast, mis tegelevad  elektrienergia  genereerimise,  jaotamise,  lülitamise,  salvestamisega  ning muundamisega  teistest  energiavormidest  või  ka  teisteks  energiavormideks,  kasutades juhtmeid, mootoreid, generaatoreid, patareisid, lüliteid, releesid, transformaatoreid, takisteid ja muid passiivseid komponente. See eristumine algas 1906. aasta paiku, kui Lee De Forest leiutas  trioodi,  mis  muutis  võimalikuks  võimendada  raadiosignaale  ja  helisignaale mittemehaanilise  seadme  abil.  Kuni  1950.  aastani  kutsuti  seda  ala  raadioelektroonikaks (radio  engineering),  kuna  selle  põhiline  rakendus  oli  raadiosaatjate  ja  vastuvõtjate


väljatöötamine  ja  teooria.  Elektroonika  selle  tänapäevasemas  mõttes  oli  aga  selle  perioodil vaakuumlampide teooria ja kasutamine. Tänapäeval  kasutab  enamik  elektroonilisi  seadmeid  elektroonilise  kontrolli  teostamiseks pooljuhtkomponente. Pooljuhtseadmete toimimise füüsikaliste põhimõtetega ja nende valmistamise tehnoloogiaga seotud  uurimist  peetakse  tahkete  kehade  füüsika  haruks,  samas  kui  praktiliste  probleemide lahendamiseks  mõeldud  elektroonsete  ahelate  väljatöötamine  ja  ehitamine  kuulub elektroonikainseneeria  alla.  See  artikkel  keskendub  elektroonika  rakendustehnoloogilistele aspektidele. Elektrooniline  komponent  on  füüsiline  üksus  elektroonilises  süsteemis,  mida  kasutatakse elektronide  või  nendega  seotud  väljade  mõjutamiseks  vastavalt  elektroonilise  süsteemi kavandatud  funktsioonile.  Konkreetsete  funktsioonide  (näiteks  võimendi,  raadiovastuvõtja või  ostsillaatori)  loomiseks  mõeldud  komponendid  on  üldjuhul  ette  nähtud  omavahel ühendamiseks,  tavaliselt  trükkplaadile  jootmise  teel.  Komponendid  võivad  olla  pakitud üksikult  või  keerukamate  rühmade  kujul  integralskeemidena.  Levinud elektroonikakomponendid  on  transistorid,  dioodid,  takistid,  kondensaatorid,  drosselid (induktiivpoolid) jne. Komponendid liigitatakse tihti aktiivseteks (nt võimendid, transistorid ja türistorid) või passiivseteks (näiteks takistid, kondensaatorid, drosselid (induktiivpoolid), trafod, aga ka dioodid). Vaakumlambid  olid  esimesed  elektroonilised  komponendid,  kuigi  esimeseks elektroonikaseadmeks  võib  pidada  ka  röntgenitoru.  Nemad  määrasid  peaaegu  täielikult  20. sajandi esimesel poolel toimunud elektroonikarevolutsiooni käigu. Nemad viisid elektroonika algelise  lõbustuse  tasemelt  edasi,  andes  meile  raadio,  televisiooni,  helisalvestuse,  radarid, telefonikaugside  ja  palju  muud.  Kuni  1980.  aastate  keskpaigani  mängisid  nad  juhtivat  rolli mikrolainetehnika  ja  kõrgepingeülekande  ning  televisioonivastuvõtjate  (televiisorite) valdkonnas.  Vaakumlampe  kasutatakse  endiselt  mõnes  erirakenduses,  näiteks  suure väljundvõimsusega  raadiosagedusvõimendid,  elektronkiiretorud,  spetsiaalsed  heliseadmed, kitarrivõimendid ja mõned mikrolaineseadmed.


Transistoride  leiutamise,  arendamise  ja  massilisse  tootmisse  jõudmise  järel  võeti  need elektronlampide  asemel  kasutusele  ja  paarikümne  aastaga  olid  nad  elektronlampide  asemel praktiliselt  kõikjal  kasutusel.  Väikese  energiatarbe  tõttu  (nad  ei  vaja  katoodi  kütet)  tekkis võimalus  realiseerida  seadmeid,  mis  lampide  abil  teostatuna  olid  mõeldamatud (implanteeritavad meditsiinielektroonikaseadmed jms). Mõõtmete  väiksuse  ja  ökonoomsuse tõttu  võeti transistorid kasutusele  ka arvutustehnilistes seadmetes. 1955. aasta aprillis valminud lauaarvuti IBM 608 oli esimene IBM-i toode, milles kasutati  ainult  transistore  ilma  ühegi  vaakumlambita,  ja  seda  peetakse  esimeseks  täielikult transistoridel  toimivaks  kommertsturule  toodetud  arvutusmasinaks.  608  sisaldas  üle  3000 germaaniumtransistori.  Thomas  J.  Watson  Jr  andis  korralduse  kasutada  transistore  kõigi tulevaste  IBMi  toodete  väljatöötamisel.  Sellest  ajast  peale  on  arvutiloogika  seadmetes  ja välisseadmetes kasutatud peaaegu eranditult transistore. Analoogsignaali kandja kasutab mingit omadust signaali informatsiooni esitamiseks. Näiteks aneroidbaromeeter  kasutab  näidiku  nõela  pöördenurka  informatsiooni  esitamiseks  õhurõhu muutuste kohta. Heli  salvestamisel  analoogelektroonikaseadmega  tekitavad  helirõhu  muutused  mikrofoni väljundis  pinge,  mis  muutub  analoogselt  helirõhu  muutustega,  kusjuures  signaali  lainekuju jääb samaks. Analoogsignaal võib omada mistahes väärtusi oma muutumisvahemiku ulatuses. Näiteks kui signaali  kasutatakse  temperatuuri  esitamiseks  ja  iga  volt  tähendab  ühte  kraadi  Celsiuse skaalal, siis tähendab 10 volti 10 kraadi ja 10,1 volti 10,1 kraadi. Tõenäoliselt tuntuim näide analoogelektroonika rakenduse kohta on helivõimendussüsteem, mis  koosneb  mikrofonist,  võimendist  ja  kõlarist.  Mikrofon  muundab  heli  elektrisignaaliks, võimendi tugevdab signaali piisavalt, et see annaks läbi kõlarite kuulaja(te)ni tugevama heli kui oleks andnud otse algallikast lähtuv heli. Multimeediasüsteemid  kombineerivad  tihti  analoog-  ja  digitaalelektroonikat.  Heli,  mis  on olemuselt  analoogsignaal,  muundatakse  mikrofoni  abil  elektriliseks  signaaliks  ja konverteeritakse  analoog-digitaalmuunduri  abil  digitaalsignaaliks.  Digitaalkujul  saab  selle salvestada  CD-plaatidele  ja  muudele  digitaalsetele  andmekandjatele.  Ettemängimisel


digitaalsignaal  dekodeeritakse,  muudetakse  analoogsignaaliks  ja  esitatakse  läbi  kõlarite. Varem  laialt  levinud  vinüülplaatide  ja  helikassettide  puhul  salvestati  andmekandjatele analoogsignaalid kas otse või enamikul juhtudel siiski neid eelnevalt kõrgekvaliteetsel kujul magnetlindile salvestades. Osa audiofiile leiab, et vinüülplaadid ja analoogmagnetofonid annavad oluliselt loomulikuma heli, kui see on digitaalse salvestise korral. Väidetakse, et digitaalsalvestuse puhul läheb osa infost  digiteerimise  käigus  kaduma.  Kui  see  digitaalsete  andmekandjate  kasutuselevõtmise algusaegadel mõnikord nii ka oli, siis analoog-digitaalmuundamise tehnika arenedes on see probleem nihkunud tagaplaanile, ja ei tohiks enamikule kuulajatest märgatav olla. Analoog- digitaalmuundamise protsessi nüansirikkuse tõttu siin probleeme siiski tundub jätkuvat. Kõigi  analoogsüsteemide  probleemiks  on  müra.  Müraks  nimetatakse  signaalis  sisalduvaid ning sellele lisanduvaid häireid ja muudatusi. Kui signaali kopeeritakse (vahel korduvalt) või saadetakse pika vahemaa taha, siis need juhuslikud muudatused omandavad suurema tähtsuse ja  signaali  kvaliteet  halveneb.  Informatsiooni  kodeerimise  iseärasuste  tõttu  on analoogsüsteemid  müra  suhtes  tundlikud:  väike  muudatus  signaalis  võib  tähendada  olulist muudatust informatsioonis, mida signaal kannab, ja võib põhjustada infokadu. Digitaalsignaalid omavad põhimõtteliselt ainult kahte võimalikku väärtust ning seetõttu peab häiriv  signaal olema  põhisignaalist  palju võimsam,  et  tekiks  viga.  Digitaalsignaal  jäljendab analoogsignaali seda täpsemalt, mida suurem on analoog-digitaalmuunduri diskreetimis- ehk näiduvõtusagedussagedus  (vaata  diskreetsignaal)  ja  mida  suurema  kahendarvuga  iga näiduvõtuväärtust  väljendatakse.  Digitaalsed  operatsioonid  ise  kulgevad  tavaliselt signaalikaota. 5. Lisa tööle tiitelleht
6. Värvi lehekülje taust kollaseks
7. Lisa lehekülje jalusesse lehekülje numbrid, ära esimesele lehele numbrit välja kirjutada. 8. Mitu sõna on dokumendis ja kust on võimalik seda näha.
9. Joonistada sarnane pilt