Romaanis kujutab ta linnastunud inimeste üksildust ning sellest tulevaid ohtusid. Romaani tegevus toimub suurlinna moodsas elamurajoonis, mis hakkab inimestele peale suruma oma elulaadi (miksike, 2005). Romaani tegelaste elu on suhteliselt raske jälgida. Peatükid on tegelaste vahel väga ära tükeldatud. Väga palju on fakte ja leheküljepikkuseid loetelusid. Tegelasi on romaanis kokku kuus. Jaan Undusk kirjeldab oma Eesti Päevalehe arvamusartiklis „Eesti lugu“, Mati Unt „Sügisball“ romaani kuute peategelast ja romaani tegevustikku nii: „Sügisball” mängust ja üksijäämisest pärast seda, kui mäng saab otsa. Mänguplatsiks on Mustamäe, näitlejaiks kuus paneelmajade sügavuses elutsevat üksiklast: luuletaja Eero, arhitekt Maurer, juuksur August Kask, šveitser Theo, telefonitöötaja Laura ja tema poeg Peeter. Eero naine on ära jooksnud ja
,,Kungla mehed" analüüs 1. Millisele kahele tähtsale ajakirjanduse ülesandele viitab A.Lobjakas? Too 2 näidet tekstist. Kolumnist Ahto Lobjakas viitab oma arvamusartiklis ,,Kungla mehed" kahele põhilisele ajakirjanduse ülesandele. Esimene ülesanne on kriitika valitsuse tegevuse üle. Artikli lõigust ,,Ajakirjandus on poliitika sanitar ega saagi tänapäeva Eestis suurt midagi muud olla" on selgesti näha, et Ahto Lobjakas vahendab ajakirjanduse põhifunktsiooni. Teiseks ülesandeks on avalikkuse loomine. Sellele ülesandele on viidatud lõigus ,,Karmid küsimused on õigustatud ja selgus ühiskonna jaoks vajalik kui arstirohi.".
Sagani ,,tüüpvigade loendile" on analüüsitavas artiklis mahavaikitud tõed või pooltõed ei ole ühtki viidet sellele, kui palju on neid üksikisa staatuses mehi, kelle juurest on naised lahkunud (nt uue pere (mehe) juurde vms). Sarnaselt mahavaikimisele võib antud artikli puhul tüüpveana loetleda ka valikulist väljatoomist, kus info üldine toon on emade suhtes pigem liialt negatiivne ning isade suhtes vastupidi, liialt positiivne. Kokkuvõtteks leian, et ajaleht ,,Postimees" arvamusartiklis esitatud psühholoog J.Uljase seisukohad liialt pinnapealsed, asjakohaseid argumente on vähe ning argumentide seosed ei ole piisavalt veenvad esitatud teesi kinnitamiseks. Antud arvamusartikkel sobib oma sisult pigem suhterubriikidesse ja/või -portaalidesse.
eravaldusi ja ehitades oma mõttetult suurel hulgal usukeskusi, riik on jagatud kolmeks tsooniks: A, B ja C on toimunud kihistumine, võimulolevad juhtfiguurid ei suuda tagada kindlustunnet isegi päise päeva ajal riik on hukule määratud. Ja mida teeb maailm? A) ignoreerib. B) vaatab tuimalt pealt. C) kisendab, kui kohutav on hetkeolukord, istudes ise ohutus distantsis, käed rüpes ehk siis sama, mis kaks eelmist valikuvarianti. See pole normaalne. Ent mida saaks muuta? Arvamusartiklis on pakutud kaks lahendust: verine lööming, ehk siis rüüstada ja mõrvata üksteist senikaua, kuni kõikidel sellest isu täis saab, või patsifistlik lähenemine, mis säästaks rahvast ja raha, ent mida ei poolda märulilembeline läänemaailm. Kuid minu arvates on probleemi nägemine mustvalgelt primitiivse arengu põhitunnus. Selle asemel, et kalduda äärmustesse, võib ju kasutada vana head meetodit, mis
viia." Siit võib välja lugeda ülbuse, mida demokraatia ja liiga kergeks tehtud maailma kättesaadavus lähitulevikus kindlustavad. Ajakirjanduse negatiivse varjundiga müüdid on Martin Kala poolt ümber lükatud, kuid Oscar Wilde arvamuses: ,,Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press," on samuti mõttetera sees kust muidu nii palju negatiivsust pealtnäha vaid uudistedastava funktsiooniga meedia vastu? Sellest arvamusartiklis ei räägita, kuna kirjutise eesmärgiks oli reklaam kõige paremini väljendub see härra Kala lõpulõigust: ,,/---/ Võtke ükskõik millise päevalehe tänane esikaas: /---/ hoiate käes meeletut löögijõudu, mida Alexis de Toqueville nimetas õigustatult neljandaks võimuks." Kokkuvõte demagoogia, ja väga veenvalt ja osavalt sõnastatud, ent siiski mitte piisavalt tugev, et skeptikuid uskuma panna.
Niipea aga kui inimene kaotab juhtimisvõime, muutub masin inimese vaenlaseks: ta purustab ja hävitab tema.“ (Samas, lk. 9.) Riigi ja õiguse võimaluste rakendamise edukus puudutab meid kõiki ning loomulikult on asjakohane esitada küsimus, kas ja millises ulatuses krahv Coudenhove-Kalergi pea kaheksakümmend aastat vana teos tänapäevaseid probleeme lahendada aitab. Tuleb tõdeda, et selle teose seisukohtade kasutamine ajalehe arvamusartiklis tundus esialgu üllatav. Seda siiski ainult hetkeni, kui teadvusesse jõudis, et ega palju paremat riigi ja õiguse sellise kontsentratsiooni, selguse ja veenvusega käsitlust eesti keeles kergesti ei leiagi, mis ühtlasi selgitaks ka taasiseseisvumisel tehtud valikute tausta ja tähendust. Viimatiöeldu ei tähenda, et need teemad ei vajaks tänapäeva tasemel uuesti läbi kirjutamist ja lahti mõtestamist. Viimase paari kuu sündmused on tõestuseks, et selline protsess on juba käivitunud
Või advokaatidele, kes ainsatena selles seaduspadrikus oma kitsamas valdkonnas veel orienteeruvad. EPL-ED kirjutab 13. juulil 2016: "Viimasest kümnendist leiab kolm aastat, mil riigikogu on muutnud ära tervelt kolmveerandi kõigist kehtinud seadustest ning viimane selline oli aasta 2014..." (viite järgi on hinnangu andjaks Eesti Juristide Liidu president Jüri Heinla). Samasugust kriitikat on Eestis väga nõudlikult esitanud näiteks Jaanus Tehver (Eesti advokatuuri juhatuse liige) arvamusartiklis "Kes teab, millised teod on Eestis karistatavad?" (EPL 01.08.2016): "Seadusi muudetakse nii sageli, et paljud inimesed ei tea karistusnormide sisu. Normid kaotavad oma peamise, preventiivse mõju." Jaanus Tehver rõhutab, et KUI RIIGI SUNDI RAKENDATAKSE VALIKULISELT, SIIS SEE ON OLEMUSELT LÄHEDANE OMAVOLILE . Nii (siinkirjutaja meelest) ongi õiguskaitsesüsteem karistab ja jätab karistamata valikuliselt.
Niipea aga kui inimene kaotab juhtimisvõime, muutub masin inimese vaenlaseks: ta purustab ja hävitab tema." (Samas, lk. 9.) Riigi ja õiguse võimaluste rakendamise edukus puudutab meid kõiki ning loomulikult on asjakohane esitada küsimus, kas ja millises ulatuses krahv Coudenhove-Kalergi pea kaheksakümmend aastat vana teos tänapäevaseid probleeme lahendada aitab. Tuleb tõdeda, et selle teose seisukohtade kasutamine ajalehe arvamusartiklis tundus esialgu üllatav. Seda siiski ainult hetkeni, kui teadvusesse jõudis, et ega palju paremat riigi ja õiguse sellise kontsentratsiooni, selguse ja veenvusega käsitlust eesti keeles kergesti ei leiagi, mis ühtlasi selgitaks ka taasiseseisvumisel tehtud valikute tausta ja tähendust. Viimatiöeldu ei tähenda, et need teemad ei vajaks tänapäeva tasemel uuesti läbi kirjutamist ja lahti mõtestamist. Viimase paari kuu sündmused on tõestuseks, et selline protsess on juba käivitunud
annaabi.ee 
