Triinu Smuul KP2-10 Ajalugu Sarnasust teise suure jookide rühma vermutitega lisab asjaolu, et oma teekonda alustasid bitterid seedimist parandava arstirohuna. Teadupäralt loetakse esimeseks vermutivalmistajaks Hippokratest. Kuulus Vana-Kreeka leidis nimelt, et kui magusas veinis leotada koirohtu ja keeta punet, saab seedimist soodustava ja lõõgastava joogi. Põhimõtteline erisus seisneb selles, et vermuti peamise komponendina kasutatakse veini, bitterite puhul on aga aluseks kange alkohol. Mitmed bitterid, näiteks Angostura bitter või Underberg, on ka tänasel päeval eeskätt hinnatud kui arstimid. Valmistamine Bittereid valmistatakse
Alkohol minu elus Inimesed on tarvitanud alkohoolseid jooke juba ammustest aegadest. Esimesi õllekanne on leitud juba enne Kristuse sündi. Arvatakse ka, õlle läbi leiutati ka leib. Esimesed märkmed õlle ja veini valmistamisest on 3000 a. eKr Egiptuses ja Asüürias. 15. saj. oli alkohol kasutusel arstirohuna. Siis destilleeriti alkohole kloostrites. Alkohole saadi siis enamasti mono- või oligosahhariide sisaldavate taimemahlade anaeroobsest kääritamisest, mille tulemusena tekkis etüülalkohol. Kui inimene joob alkoholi, satub see seedimisse ja sealt edasi verre. Enamus alkoholist lõhustub ja väljub maksa kaudu. Vaid väga väike protsent lahkub kehast uriini ja higiga. Sealt tuleneb ka esimene probleem – alkohol on keha
KOHV Kohv on mõrkjas jook, mida valmistatakse kohvipuu vilja röstitud ja jahvatatud seemnetest. Neis sisalduva kofeiini tõttu mõjub see ergutavalt. Kohvipuu on pärit Aafrikast. Ühe legendi järgi avastati kohvi selline toime Etioopias, kus üks kitsekarjus märkas kohvipuu marju söönud kitsede ootamatut reipust. Sealt liikus kohv edasi Türki, kus hakati kohviube röstima. Teine lugu räägib sellest, kuidas üks araabia arst kasutas kohvi marju arstirohuna. Tõene paistab olevat see, et 15. sajandil kasutati kohvi esimest korda Jeemenis tema ergutava toime tõttu. Euroopasse jõudis kohv 17. sajandil, Ameerikasse 18. sajandil. Tänapäeval on kohvitööstus üks suuremaid tööstusharusid maailmas, andes tööd vähemalt 20 miljonile inimesele. Kohvi nimetus arvatakse pärinevat Etioopia piirkonna Kaffa nimest, teise teooria järgi araabiakeelsest sõnast kahwa, mis algselt tähendas veini, 16. sajandil juba ainult meile tuntud kohvi.
Maadeavastuste mõju oli mitmekesine. Ühelt poolt see seisnes selles, et maadeavastused avardasid inimeste silmaringi. Kui Varauusaja alguses tundsid inimesed 1/5 maakera pindalast, siis selle lõpus nad tundsid juba 4/5. Teiselt poolt tõid maadeavastused endaga seninägematuid loomi ja taimi. Ameerikas toodi Euroopasse kartulit, mida hakati kasutama söögiks ainult pika aja pärast, tomatit, maisi, kakao ja tubakat, mida hakati kasutama arstirohuna kopsuhaiguste vastu. Olid ka negatiivsed tagajärjed: mitu uusi haigusi, mille seas kuulsaimaks sai süüfilis. Kuna ravimit selle vastu tollel ajal polnud, suhtuti sellesse nii nagu tänapäeval AIDS-i. Toimusid ka muudatised Euroopa majanduses. Kaupmehed said suurt kasumit kaubandusest. Näiteks nael pipart Indias maksis 3 penni, kuid Inglismaal seda müüdi 20 penni eest. Suurkaupmehed sekkusid ka tööstusesse: nad varustasid linna või küla materjaliga ja pärast
Looduslikke olusid tundmata otsiti mereteed ka läbi kanada arktilise saarestiku. Sealgi tuli pettuda. Loodeväil õnnestus ilma talvitumata esimest korda läbida alles 1969. aastal, s.o samal aastal, mil esimene inimene Kuule jõudis. UUED PÕLLUKULTUURID Kolumbus tõi Euroopasse kakao, millest sai 17. saj Prantsuse õukonna lemmikjook. Päris sokolaadi hakati valmistama alles 18. sajandil. Tee tuli Hiinast Euroopasse 17. sajandil. Algul kasutati seda arstirohuna podagra ehk reuma, skorbuudi ja impotentsuse vastu, 18. sajandil hakati seda pruukima ka seltskonnajoogina. Ida- Aafrikast pärit kohv tuli Euroopasse 16. sajandil Türgi kaudu. Tubakas levis meremeeste kaudu juba 16. sajandil. Paari järgneva sajandi vältel võistles tubakaga populaarsuselt nuusktubakas. Peruust pärit kartul sai Euroopas põhitoiduseks 18. - 19. sajandil. Eurooplased tutvusid ka Andidest pärit tomati ja Kesk-Ameerikas laialt levinud maisiga.
sõiratükikesi. [] 17. sajandil kiirenes mõisades viinapõletamine ja viin tuli müügile teeäärsetesse kõrtsidesse, sellest sai alguse alkoholism, just meeste seas. Viin sai kõrvuti õllega oluliseks peojoogiks pulmades jm puhkudel. Samuti kujunes tähtsaks lepingu kinnitajaks sulasekauba tegemisel, mis tavaliselt toimus kõrtsis. Viinaga tuli liiku juua laadal pärast suuremaid oste, eriti pärast hobuse ostmist, ehitustööde lõpetamist jne. Viina kasutati ka koduse arstirohuna, mida kinnitab ütlus: ,,Kui ei ole surmatõbi, siis saab viinast ikka abi." [] 16 RETSEPTE Mesileib 200 g mett 2 kl. vett 6-7 kl. rukkijahu Mesi lahustada vees, lisada rukkijahu, sõtkuda taigen ja vormida väikesed kakud. Küpsetada ahjus. Süüa rõõsa piimaga. [] Odrajahukarask ½ l piima või supileent 5-7 kl. odrajahu ½ tl. soodat 2-3 spl. sulavõid 1 tl. soola Sooda lisada jahule
kõhulahtisuse vastu. Inglismaal tarvitati pajukoorekeedist mitmesuguste nahahaiguste ja haavandite raviks. Samad kasutusalad on täheldatavad ka Eesti etnofarmakoloogias. Remmelga koore keeduvett on joodud jooksva, köha ja palaviku korral. Keedist tarvitati ka reumaatiliste valude, bronhiidi ja läkaköha vastu, samuti kopsu-, soole- ja põieverejooksu puhul. Nii tarvitati paju näiteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tõttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) < Vastse-Otepää v. A. Kroon (1938)]. Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Värskele haavale oli kõige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Väiksemale haavale pandi teeleht, mõnikord ka kobruleht. Väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi männivaik [RKM II 384, 400/1 (11) < Keila T. Birkan (1985)]. Pajukoor läks käiku ka rästikuhammustuse korral
annaabi.ee 
