kg asju. Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.Tähega A tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.17.juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vagunites raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Algul sõitsid
1969. aastal alguse saanud "normaliseerimise" programm eemaldas kõik reformistlikud - teisitimõtlevad kunstnikud, poeedid ja kirjanikud vaigistati, vangistati ja saadeti maalt välja. Haveli tööd keelustati. Ta kolis maale, et jätkata kirjutamist ja võitlust kommunistliku reziimi vastu. Ta korraldas keelatud muusikaga kontserte. 1977. aastal kaasasutas Havel liikumise Harta 77 ja oli üks selle eestkõnelejaid. Harta 77 loodi vastusena tsehhi rokigrupi Plastic People arreteerimisele. 1978. aastal avaldas Havel essee "Võimutute võim" [The Power of the Powerless], milles ta kirjeldas kommunistliku reziimi ühiskonda kontrollivaid meetmeid. 1979. aasta aprillis aitas Havel luua komiteed ebaõiglaselt karistatute kaitseks (Committee for the Defence of the Unjustly Prosecuted). Komitee dokumenteeris individuaalseid juhtumeid valitsuse tagakiusamisest ja inimõiguste rikkumisest. 19771989 pidi Havel valitsusevastase tegutsemise tõttu korduvalt vangistuses istuma. 19
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks
ülekuulamisprotokollidest“ analüüsivad ülekuulamisprotokollide eripära. Toimikutes käsitletakse arreteeritute ja süüdimõistetud juhtumid. Arreteeriti tavaliselt Saksa okupatsiooni võimudega koostööd teinud isikuid, Omakaitse liikmeid, Eesti Vabariigi, kui ka Saksa politsei ja sõjaväeteenistuses olnuid isikuid, desertööre, kodanlikke natsionaliste. Uurimisosakonnas töötasid põhiliselt NSVLiidust saadetud julgeoleku ohvitserid. Arreteerimisele oli eelnenud informatsiooni kogumine, mille alusel vahistati isik. Uurimuse käigus küsiti sõprade, tuttavate ja töökaaslase kohta, millised on nende poliitilised vaated, millistesse erakondadesse, organisatsioonidesse nad kuulusid, kuidas suhtuvad nõukogude korda, kus elavad praegu jne. Ivo Juurvee „Totalitaarse reziimi eriteenistuse kirjastustegevusest Eesti NSV KGB näitel“ vaatleb selle teenistuse sekkumist avaliku arvamuse kujundamisse raamatute väljaandmise kaudu
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni. Küüditatute saatus 17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Algul sõitsid A- ja B-
kuidas Vautrin kõigepealt üksinda ,,lavale" jääb, kuidas kogu tähelepanu talle koondub ning kuidas ta siis ükshaaval pöördub iga tegelase poole sobiva hüvastijäturepliigiga. See stseen on ühtlasi kogu romaani pöördepunkt, millel on samuti küllalt dramaatiline ülesehitus: selge ja rahuliku ekspositsiooni järel hakkavad kogunema pinged - Goriot' murede, Vautrini saladuste, Rastignaci seikluste, Victorine Tailleferi perekonnaasjade ümber. Vautrini arreteerimisele järgneb üleüldine kulminatsioon: ootamatult kiiresti laguneb laiali terve proua Vauquer' majakond, kelle omamoodi kollektiivse portreega romaan algab. Vautrin viiakse mi- nema, Victorine ja proua Couture lahkuvad pansionist, isa Goriot ja Rastignac peavad samuti väljakolimisplaane. Peaaegu käegakatsutava õnneliku lahenduse asemel saabub aga hoopis katastroof: kogu Goriot' maailm puruneb - tema kõige uuematest lootustest kõige vanemate pettekujutlusteni.
Nõukogude võimu vägivalla poliitika oli mitmekülgne, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Juba 1944. aastal algasid Eestis nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massiline arreteerimine ja nende vangi ja sunnitööle saatmine. Kokku oli arreteeritud ja vangi saadetuid inimesi umbes 30 000. Arreteerimise eest põgeneti metsa ja liituti metsavendadega. Põgenike kätte saamiseks kuulutati välja amnestia, mis peale esimest korda enam tulemusi ei andnud. Füüsilisele arreteerimisele lisandus vaimne vägivald. Keelati kogu sõjaeelne kultuur. Sellega kaasnes omakorda propaganda vohamine. Jätkusid küüditamised. Esimene küüditamine toimus 1945. aasta augustis. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suvel suurküüditamisega. Tolle aegse küüditamise ettevalmistajad olid Eesti NSV riiklik julgeolekuministeerium. Kogu olukorda koordineeris Moskva vastavad keskametkonnad. Märtsiküüditamise käigus saadeti Eestist Siberisse 20722 inimest
Kulakute käsilasi arvestades koguni 20%, sisuliselt iga 5 talu. Ükski vähegi paremal järjel olev talupoeg ei võinud homses päevas kindel olla. Tihti liigitati kulakuteks ka talusid, kus oli 2 hobust. Kulakuteks ja käsilasteks kuulutatud tõsteti taludest välja, võeti ära absoluutselt kõik varad- majad, varad, vili jne. Järgnev saatus tulenes kulakute kategooriatest. Kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv- I kategooria. Kõik sinna sattunud isikud kuulusid automaatselt arreteerimisele ja mõisteti heal juhul sunnitöölaagrisse, halvemal juhul maha laskmisele. II kat oli kolhoosikorra vastu agiteerivad kulakud, sellised kuulusid koos perekonnaga administratiivkorras sunniviisilisele väljasaatmisele- küüditamisele maa kaugetesse prk-desse (Põhja-Vm-le, Ida-Siberisse, Kesk-Aasiasse). Nende olukord oli isegi hullem, neil tuli hoolitseda ise selle eest, kas jäävad ellu või surevad, keegi nende vastu huvi ei tundnud. III
annaabi.ee 
