või selle eitus ning kolmandat võimalust ei ole. Vastuolu vätlimise seaduse põhjal ei saa olla väide ja tema eitus korraga tõesed, väistatud kolmanda seaduse põhjal ei saa nad aga korraga väärad olla. 4) Küllaldase aluse seadus : ühtki väidet ei saa pidada tõeseks ega vääraks ilma küllaldase aluseta. LOOGIKAHARUD NING NENDE NIMETUSED 1) TRADITSIOONILINE LOOGIKA – koosneb peamiselt aristotellikust süllogistikast ning sellega seotud väite- ja mõisteõpetusest. Mõisteloogika. 2) KLASSIKALINE LOOGIKA – lausearvutus ja predikaatarvutus. Klassikalises loogikas on väljend LAUSE sama tähendusega, mis PROPOSITSIOON(väitlause sisu, mis pole seotud konkreetse keele või ütlemisviisiga). Eesti keelses predikaatloogikas on väljendil lause veel tähendus KINNINE VALEM. Klassikalises loogikas järgitakse loogika
erapooletul kohtunikul [Ibid., lk 91]. See ongi Hobbesi ratsionalistliku loomuõigusõpetuse. Inimmõistus on ise seadusandja. Ilma relvajõu abita ei saanud inimestele kindlustunnet anda. Peavad inimesed kokku leppima, et alluvad kõik võimule, ,,keda igaüks üksikuna kardab ja kelle korraldusel ta peab oma käitumise allutama üldise hüvangu huvidele [Leviathan, Cap. 17, tsit: Luts 1997, lk 92]. Riik sünnib ühiskondliku lepingu tulemusel. Hobbes ütles täieliku lahti aristotellikust riigikäsitlusest, mis luge riiki inimese telose kaudu antuks. Hobbesi riik on üksnes välist rahu ohustavate loomulike tungide üle valitsemise vahend, mille ülesande on rahu hoidmine. Rahuhoidmise ülesande täitmisek pidi riik üksnes piirama kodanike loomulikku õigust ehk vabadus, mitte selle neilt täielikult ära võtma. Riik peab tunnistama inimese õigust oma maisele varale. Igaüks võib oma elu kaitsta riigi vastu. Ühegi lepinguga ei saavat inimeselt
Käibekapital koosneb • rahast mis teenib käibevahendina kõiki käibekapitali osi • toiduainete tagavaradest, mis on kaupmeeste või töösturite käes • tooraine ja pooltoodete tagavaradest • valmistoodete tagavaradest. Smith lõpetas ka sajanditepikkuse vaidluse selle üle, milline majandustegevus on tootlik. Esikohal on ka A. Smithil põllumajandus ja hankiv tööstus, teisel kohal töötlev tööstus, kolmandal hulgikaubandus ning neljandal jaekaubandus. Seega loobus Smith aristotellikust majanduse jaotamisest oikonoomiaks ja krematistikaks. Smith vaatles kaubandust kui kasumi allikat paralleelselt põllumajanduse ja tööstusega, tegemata põhimõttelist vahet tootmisel ja ringlusel. Smith nõudis tootliku töö osatähtsuse suurendamist ning mittetootliku töö osa vähendamist. Seejuures hindas Smith tööd tootlikuks või mittetootlikuks sõltuvalt töö resultaadist. Tootlik on töö, mis:
printsiip, millest iga tegu lähtub või millega kooskõlas see sooritatakse). Selliselt Kant võrdsustab inimese kogu moraalse väärtuse teatud liiki kohusetundlikkusega. Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad on Kanti eetikasüsteemis ka vabaduse seostamine enesevalitsemise ja enesele seaduseandmisega ning praktiline vajadus mõtelda, et moraali tingimuseks peab olema õiglane jumal. Kant ei lähtunud (aristotellikust) inimolemise eesmärgist, vaid puhtas mõistuses aprioorselt antud kõlblusseadusest, kategoorilisest imperatiivist. See ei olnud vaatlusele ja kogemusele toetuv empiiriline reegel (nagu natuur-loomuõiguslastel), vaid niisugune mõistusseadus, mis oma olemuselt on inimesele kohustuslik (sic volo, sic iubeo nii ma tahan, nõnda ma käsin) ja samas sõltumatu mistahes õigustustest. Kategooriline imperatiiv vastandub hüpoteetilisele imperatiivile. H-I. sisaldab käsku, mis
Võib-olla on siiski ülevaatlikum rääkida loogikaharudest kui loogikate kimbust. Loogika hargnemist on eri allikates käsitletud erinevalt. Meie võtame aluseks S. Haacki ,,Loogika filosoofias" esitatu, mille eeskujul saab loogikat jaotada traditsiooniliseks, klassikaliseks ja mitteklassikaliseks.Ajalooliselt oli esimene loogika Aristotelese loogika, mis arenes edasi nn traditsiooniliseks loogikaks. Traditsiooniline loogika koosneb peamiselt aristotellikust süllogistikast ning sellega seotud väite- ja mõisteõpetusest. Traditsiooniline loogika on tänapäeval taandunud lausearvutuse ja predikaatarvutuse ees, mis on arvutuslikult võimsamad kui traditsiooniline loogika. Klassikaline loogika on lausearvutus ja predikaatarvutus. Mõneti lihtsustatult võib öelda, et traditsiooniline loogika on mõisteloogika ja klassikaline loogika on predikaatarvutus ehk predikaatloogika, kuna lausearvutus on esitatav predikaatarvutuse osana. Klassikalises
Võib-olla on siiski ülevaatlikum rääkida loogikaharudest kui loogikate kimbust. Loogika hargnemist on eri allikates käsitletud erinevalt. Meie võtame aluseks S. Haacki ,,Loogika filosoofias" esitatu, mille eeskujul saab loogikat jaotada traditsiooniliseks, klassikaliseks ja mitteklassikaliseks. Ajalooliselt oli esimene loogika Aristotelese loogika, mis arenes edasi nn traditsiooniliseks loogikaks. Traditsiooniline loogika koosneb peamiselt aristotellikust süllogistikast ning sellega seotud väite- ja mõisteõpetusest. Traditsiooniline loogika on tänapäeval taandunud lausearvutuse ja predikaatarvutuse ees, mis on arvutuslikult võimsamad kui traditsiooniline loogika. Klassikaline loogika on lausearvutus ja predikaatarvutus. Mõneti lihtsustatult võib öelda, et traditsiooniline loogika on mõisteloogika ja klassikaline loogika on predikaatarvutus ehk predikaatloogika, kuna lausearvutus on esitatav predikaatarvutuse osana
annaabi.ee 
