1. SURM JA SELLE PÕHJUSED Surma võib jaotada kliiniliseks ning bioloogiliseks surmaks. “Kliinilline surm on pöörduv vereringe, hingamise ja kesknärvisüsteemi talitluse lakkamine, mille maksimaalne kestvus on 3-5 minutit. Kui inimene selle aja jooksul abi ei saa, saabub pöördumatu ja lõplik bioloogiline surm. Kliinilise surma tunnused on vereringeseiskus… , teadvusekadu… , tsüanootiline nahavärvus… , ebaefektiivne , agonaalne hingamine… ning arefleksia….” (Taaselustamine kliinilisest … 2005; 4). Surmal on mitmeid põhjuseid. Surma saab jaotada ka oodatuks ja ootamatuks surmaks, millest viimane saabub valdavalt õnnetuste, vägivalla, enesetappude tõttu. (Roper jt 1999: 374). Oodatud surm täiskasvanu eas, eelneva suremisportsessiga, on valdavalt seotud ravile allumatu pöördumatu haiguse kuluga, mille kestvus võib olla väga erinev, kuid mis alati lõpeb surmaga
endokriinsüsteemi häired. Mõned uurimused näitavad, et selle kahjustusega patsientidel on 4 korda suurem dieabeedi tekkimise oht. Kehatemperatuuri kontroll on ka häiritud. (Gibson jt 2003; 38) On olemas kaks põhilised soole tegevusehäired seotud neuroloogiaga: tservikaal või ülemise tooraksi kahjustuse puhul patsient ei tunne defekatsiooni soovi, conus medullaris või cauda equina kahjustused põhjustavad soolestiku arefleksia, mille puhul soolestiku toonus on kadunud. (Gibson jt 2003; 38) Sõltuvalt seljaaju kahjustusest patsient võib mitte tunda, et põis on täis, mis võib põhjustada uriini retentsiooni ja põie ületäitmist. Paljud patsiendid lahendavad oma põie probleemid kateteriseerimisega. Kateteriseerimise korral on suur infektsiooni oht ja edaspidised tüsistused. (Gibson jt 2003; 38) Patsiendid seljaaju kaela piirkonna kahjustusega on eriti lamatiste tekke riskis, vereringe
Soopor ei ole veel absoluutne teadvuse kadu. c) kooma on kõige raskem, inimene on teadvuse kaotanud. Kvalitatiivsed teadvusehäired on deliirium, psühhoosid jne. Kooma: põhjused ja hindamine *Täielik ja püsiv teadvusetus *Maksimaalselt laiad pupillid *Arefleksia *Atoonia Kooma on orienteerumisvõime kadu koos samaaegse ärkveloleku puudumisega. Ei ole ühtne seisund ega etioloogiline diagnoos. Vähemväljendunud kooma: letargia, soopor või somnolents. Kooma esinemine viitab mõlema ajupoolkera spetsiifilisele düsfunktsioonile või ajutüve retikulaarse aktiveeriva süsteemi või nende mõlema düsfunktsioonile. Düsfunktsiooni mehhanismiks võib olla orgaaniline kahjustus, ainevahetushäire või ka psühhogeenne tegur.
4 Vastutav õppejõud: Pille Taba Kordamisküsimused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks Kooma, selle põhjused ja hindamine. Hinnatakse Glasgow koomaskaala järgi, võimalik saada 3-15 punkti. Ülepiiriline kooma e ajusurm (täielik ja püsiv teadvusetus, maksimaalselt laiad pupillid, arefleksia, atoonia, omahingamine puudub, süda töötab, ebastabiilne hemodünaamika, ajufunktsioonide täielik ja taaspöördumatu lakkamine). Põhjused – trauma, infektsioon, vaskulaarsed haigused, epilepsia, tuumor. Ajusurm. Apnoetest, EEG, angiograafia, TCD – transkraniaalne Doppler, hapnikutarbimine. jusurm on ajutegevuse pöördumatu lakkamine. Paljude eluohtlikus seisundis viibivate haigete ravi võimalused avardusid tänu 1950. aastate lõpul ja 1960
kohas. b) soopor, mis on järmisel astmel olev teadvuse häire. Patsiendi saab raputamisega, väga tugeva ärritusega äratada, korraks avab silmi. Soopor ei ole veel absoluutne teadvuse kadu. c) kooma on kõige raskem, inimne on teadvuse kaotanud. Kvalitatiivsed teadvusehäired on deliirium, psühhoosid jne. Kooma, selle põhjused ja hindamine *Täielik ja püsiv teadvusetus *Maksimaalselt laiad pupillid * Arefleksia *Atoonia Kooma on orienteerumisvõime kadu koos samaaegse ärkveloleku puudumisega. Ei ole ühtne seisund ega etioloogiline diagnoos. Vähemväljendunud kooma: letargia, soopor või somnolents. Kooma esinemine viitab mõlema ajupoolkera spetsiifilisele düsfunktsioonile või ajutüve retikulaarse aktiveeriva süsteemi või nende mõlema düsfunktsioonile. Düsfunktsiooni mehhanismiks võib olla orgaaniline kahjustus, ainevahetushäire või ka psühhogeenne tegur.
Perifeerse motoneuroni kahjustus-perifeerne parees • Igasugune vastus sensoorsele stiimulile (ärritusele) on KÄITUMINE • Lihasjõud alanenud Lashley (1951) hüpotees: • Lihate hüpo-või atoonia • Keeruliste järjestikuste liigutuste sooritamiseks on ajul programm, mis ei pea sõltuma • Hüpo- või arefleksia sensoorsest • Lihaste atroofia tagasisidest • Vaadates, ettekujutades v.tehes mingit tegevustaktiveeruvad sama ajupiirkonna neuronid, • Deafferentatsioon- ahv unustas selle jäseme, kui terve jäse seoti kinni, õppis ta seda
annaabi.ee 
