NT: Kolm kurti inimest ajaloos on olnud muusikaliselt andekad. Beethoven oli kurt. Beethoven oli muusikaliselt andekas. 7. Induktiivne ja deduktiivne teadusekäsitlus. Karl Popper. Karl Popper püüdis induktsiooniprobleemist mööda minna, väites, et induktsiooni otseselt õigustada ei saa, küll aga võib induktsiooni teel saadud järelduse tõesuse kasuks rääkida asjaolu, et seda ei ole õnnestunud falsifitseerida, mis seda järeldust korroboreerib. 8. Zenoni apooriate tähendus. Näited. Zenon oli Parmenidese õpilane, kes püüdis teda kaitsta. Zenon oma apooriatega võttis midagi Parmenidese tõekspidamiste vastu. Põhiapooria, millega Zenon tõestas, et Parmenidesel on õigus oli Ahilliuse ja kilpkonna võidujooks. Argumentidega selle kasuks, et pole võimalik paljusus ning liikumine. Üldse oli apooriaid umbes 45, meieni on jõudnud ainult 9, nende seas "Dihhotoomia", "Achilleus ja kilpkonn" ja "Nool". 9. Sokratese meetod Platoni esituses.
ja filos. tekstide vahel vahetegemise. Nietzschet on ilmselt lihtsam nii dekonstrueerida kui Kanti. Teadmise metafoori dekonstruktsioon. Mõtlemise ja teadmise dekonstruktsioon läbi teksti retoorika. Samuti veenmise ja sisendamise dekonstr. Demonstreerib filosoofia muutumist kirjanduseks. Kõigi väärtuste ümberhindamine lõhub hierarhiat, mille tulemuseks on kunsti ja kirjanduse esiletõstmine ja väärtustamine. De Man näitab kuidas retoorika kuulub kokku apooriate ja ambivalentsusega. Troobid pole kunagi tõesed ega valed, mõlemad üheaegselt De Man interpreteerib kirjanduse ja filosoofia vahekorda N töödes. Näitab filos. diskursuse dekonstruktsiooni. Kirjandus antud juhul dekonstrueerib filosoofia. 7. Derrida. Dekonstrueerimise põhimõisted, näited. D käsitleb luuleloomingule omaseid momente nagu kordus ja tähenduse hajumine, tehes seda Mallarme luule näitel. Polemiseerib J.A. Richardiga, kelle käsitlus on
m.a.) Egiptuses kaljurüngaste vahel. Tegelikult Parmenides loogikat siiski ei leiutanud, st arutluste struktuuri kui sellist ta ei käsitlenud. Küll aga põhjendas Parmenides oma filosoofilisi vaateid pikkade arutluste abil. Oletatakse, et Parmenidese väitlusmeetod pärineb kokkupuutest Pütagorase koolkonna matemaatikaga. Parmenidese õpilane Zenon Eleast (5 sajand e.m.a.) astus oma õpetajast sammu kaugemale ja põhjendas Parmenidese vaateid kuulsate Zenoni paradokside ehk apooriate abil, milles ta justkui näitas, et ruumi ja liikumist pole tegelikkuses olemas. Kuulus apooria, mis demonstreerib liikumise võimatust: te väidate, et liikumine on olemas, seega saab kõndida mööda teed punktist A punkti B. Enne punkti B jõudmist peate läbima pool teed, s.o. punkti C. Liikudes punktist C edasi B suunas peate jällegi läbima pool teed C ja B vahel, s.o. punkti D. Liikudes punktist D edasi B suunas peate jällegi läbima pool teed, jne jne
II grupp apooriaid on suunatud liikumise vastu. Parmenides väitis, et liikumist ei ole. Aga see läheb ju vastuollu kogemusega! Zenon näitab, et liikumise olemasolu eeldades lähme vastuollu mõistusega. Dihhotoomia (kaksikjaotus). Achilleus ja kilpkonn. Probleem ei seisne selles, kas Achilleus saab kilpkonna kätte, vaid selles, kuidas on see võimalik? Kuidas võib nii olla, et veatu loogiline arutlus annab valejärelduse? Siiani pole keegi suutnud näidata, kus peitub viga. Nool; staadion. Apooriate analüüsil lahknevad kaks tendentsi: ratsionalistid lähtuvad mõistusest, empiristid lähtuvad kogemusest. Demokritos Abderast (~460-370 eKr) Leukippose (~V eKr) õpilane. Atomismi suurkuju. On olemas vaid liikuvad jagamatud aatomid ja tühjus. Need moodustavad palju erinevaid maailmu. Muutusi seletab ta põhjuslikkusega, üks sündmus põhjustab teise. Kõik liigub. Demokritoselt pärineb Universumi ruumilise ja materiaalse lõpmatuse printsiip.
Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Kõrgeim reaalsus inimeses - mõtlemine. Mingit sorti Ida mõju (mis puudutab neid maailmu ja sünde jne.). Substants - puhas olemine. Selle mõiste toob Parmenides sisse. Mingi algolemine, alge, olemus, millegi all. Tavaliselt peetakse Arostotelest loogika isaks, aga mõnikord peetakse Parmenidest ka. ZENON EELEAST (u.490-430): Parmenidese õpilane. Püüab õpetust seletada läbi oma apooriate. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, milledest esimene konstateerib fakti ning teine ütleb, et fakt ei ole mõeldav. Zenonile omistatakse 45 apooriat, neist 9 on kasutusel. N : võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnast mööda. Vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Siin tekib 1 paradoks praktilise mõistusega. N : lendav nool tegelikult ei lenda, lendab vaid näiliselt. Nool asub igal ajahetkel kindlas punktis, punkte on lõpmatu arv
Seda, et meie ümber aga liikumine ja hävimine siiski olemas tunduvad olevat, seletas Parmenides järgmiselt: on olemas tõeõpetus (maailm on ühtne ja liikumatu) ja arvamuseõpetus (maailmas on paljusus ja liikumine). Tõeõpetus tugineb mõistusele, arvamuseõpetus meelelisele tunnetusele, mis meid petab meeleline maailmapilt on illusioon. Zenon (u.490 - 430 e. Kr.) ei loonud oma õpetust, vaid tõi juurde argumente Parmenidese teooriale. Kuulus apooriate poolest (ummiktee) Näiteks Achilleus ei saa kunagi kilpkonnast mööda, lendav nool ei liigu, kuna viibib igal ajahetkel mingis punktis paigal. Koolkonda kuulus veel Melissos Samoselt. 40. Pythagoras ja koolkond Pythagoras (580-500 e. Kr.) Sündis Samosel, rändas palju. Tõenäoliselt oli tuttav Anaximandrosega. Rajas Krotonis usulis-eetilise liidu. Juba eluajal austati teda peaaegu nagu jumalust, pärast surma tekkis tema kohta palju legende. Ise ei kirjutanud midagi. Tema ideid
annaabi.ee 
