Saksamaal ning Itaalias säilis riiklik killustatus. Põhja-Euroopas kujunesid välja Taani ja Rootsi rahvusriik. Ida- ja Kagu-euroopas domineerisid Poola-Leedu , Venemaa ja Türgi. Antiikkultuuri taasväärtustamine on ajastuleandnud nimeks renessanss ja kuna ausse tõsteti kõik inimlik, siis nimetatakse seda ka humanismiks. Humanistlikele veendumustele leiti tuge antiikkultuurist. Ka keskajal oli kirik ja skolastika suhtunud antiikkultuuri lugupidavalt, toetades oma õpetust antiikautoritelt pärit seisukohtadega.Idealiseeriti antiikinimeste ilmalikku ellusuhtumist ja nautivat elulaadi. Eeskuju võeti ka antiikkunstist. Keskaja inimesed olid alasti inimkeha kujutamist sajandeid vältinud , Kreeka ja Rooma kunstis oli see aga peaagu rõhutatult esile toodud ning see sobis hästi humanistliku ettekujutusega inimese täiuslikkusest. Kunsti kaudu jõuti anatoomia tundmaõppimiseni, näiteks lahkas kuulus Itaalia renessanssikuntsnik Leonardo da
· Reformatsioon 5) Varauusaeg renessanss (pr. k taassünd) ajastu Euroopa kultuuriloos, mida iseloomustab eemaldumine religioonikeskselt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. · antiikkultuuri taasavastamine; väärtustamine · alguse Itaaliast 14. saj; Euroopas 15. 16. saj humanism (lad. k inimlik) renessansiajastu mõttelaad. · usuti inimvõimetesse, hinnati isikupärasust · ideaaliks mitmekülgne, õnnelik inimene · eeskuju antiikautoritelt (filosoofia, kunst) humaniste: · Macchiavelli: ,,Valitseja" (,,Vürst"); valitseja peab olema tugev; · Erasmus Rotterdamist: alus piiblikriitikale; ,,Narruse kiitus"; · Thomas More: ,,Utoopia" · Kopernik, Galilei Maadeavastused: · kuni 15. saj kaubaretked, vallutused; kartaago meresõitja Hanno; Aleksander Suur; viikingid 800 1050; ristisõjad 11. 13. saj.; Marco Polo 13. saj Veneetsia kaupmees · Hispaania ja Portugali esiletõus
Lõplik tüli tekkis püha Kolmainsuse dogma tõlgendamisest. Idakirikus Püha Vaim lähtub Isast (Jumalast) aga paavstid kinnitasid et lähtub Isast ja Pojast (Kristusest). 1054 panid paavst ja patriarh üksteist kirikuvande alla. Läänekristlaskond katolikud, ida kreekakatoliku ehk ortodoksi. Konstantinoopoli õppeasutuses õpetati antiikeeskujude järgi grammatikat, retoorikat, õigusteadust ja filosoofiat. Linnades levis ka kirjaoskus alamkihtides. Õppetekstid peamiselt antiikautoritelt. 10. Ülevaade Vana-Vene riigi ajaloost ja ristiusu vastuvõtmisest. Asulad rajati kahe suure jõe äärde. Idaslaavlased liikusid üha enam põhjapoole soomeugrilaste aladele. Tee varjaagide juurest kreeklasteni läks mööda suuri jõgesi, eriti kasutasid seda viikingid. Varjaagide pealik Rjurik asus valitsema vene riiki nende endi soovil, Oleg pani aluse Vana-Vene riigile vallutades Kiievi. Jagoslav Targa ajal oli hiilgeaeg. Valdused Mustast merest Läänemereni. Lasi koostada Vene õiguse
9./8. saj.). 12. 11. sajandi katastroofilaine tegi Mükeene perioodi riikidele lõpu: lossid jäeti maha, lineaarkiri kadus käibelt (ainult Küprosel püsis ta veel sajandeid), elanikkonna arvukus ja ühiskonna sotsiaalne kihistatus vähenes drastiliselt ning varem tihedad kontaktid idamaadega kahanesid miinimumini. Kirjalikke allikaid sellest ajast ja järgnevatest sajanditest meil pole, kui mitte arvestada väheseid müüdilaadseid lugusid sootuks hilisematelt antiikautoritelt. Arheoloogilise leiumaterjali tagasihoidlikkus aga maalib pildi toonasest Kreekast kui üsna hõredalt asustatud ja lihtsakoelise ühiskonnakorraldusega maast. Kui Mükeene perioodil oli Kreeka lossid oma materiaalselt kultuurilt täiesti võrreldavad Süüria ja Palestiina keskustega, siis nüüd oli vahe tohutu. Peamise leiumaterjali toonasest Kreekast moodustab abstraktses geomeetrilises stiilis maalitud keraamika (milles eristatakse varasemat protogeomeetrilist
juba geograafiline asend lähedus nii Atlandi ookeanile kui Aafrika rannikule. Maadeavastusi soodustas ka mõlemal maal kehtestunud absolutistlik riigivõim, mis hõlbustas mereretkedeks vajalike ressursside koondamist. Eriti oluline oli uute mereteede hõivamine Portugali jaoks, kes oli jäänud kõrvale nii Vahemere kui ka Põhja- ja Läänemere kaubandusest. Portugali printsi Henrique Meresõitja (13941460) eestvedamisel asuti koguma olemasolevaid nii antiikautoritelt kui ka araablastelt ja juutidelt pärinevaid geograafilisi teadmisi. Portugalist lähtuvad mereekspeditsioonid suundusid piki Aafrika läänerannikut üha kaugemale lõunasse. Olemasolevad teadmised ei pakkunud meresõitjatele kuigi suurt kindlust. Mida lähemale ekvaatorile, seda kuumemaks muutus kliima. Ookeanini ulatuv asustamata Sahara kõrb tekitas ettekujutuse, et lõuna suunas edasi liikumine võib muutuda meresõitjaile eluohtlikuks. Kardeti, et
arvatavasti tema kehast, nii et kui ihu sureb, langeb kõik üleliigne maha ja tõeline inimene, see, kes tegi valikuid, jääb alasti. Mitmesugused head omadused, mida me pidasime enda omaks, aga mida põhjustas hoopis näiteks hea seedimine, langevad ära, samuti kaob kõik inetu, mida põhjustasid kompleksid või halb tervis. Siis näeme iga inimest esimest korda sellisena, nagu ta tõeliselt on. Ja see pakub üllatusi. Kasvatusega saab anda hingele õige suuna See teadmine pärineb juba antiikautoritelt. Platoni "Politeias" on arutlus selle üle, et inimese hinges on mõndagi sellist, mis tulnuks välja juurida juba lapsepõlves, mis kasvavad loomusesse söömamõnu ja sedalaadi naudingute ja hõrgutiste kaudu ning pööravad hinge näo allapoole (kui ta neist vabastatuna oleks pöördunud tõeste asjade poole). Clive Lewis (1987) maalib meis peituvate pahealgete paremaks mõistmiseks järgmise pildi: Meie sisemaailmas leidub asju, mis on otsekui imikud: tillukesi lapsikuid himusid, väikesi
annaabi.ee 
