Antibiootikumide avastamine ja kasutamine tänapäeval (0)

Kuusalu Keskkool
Antibiootikumide avastamine ja kasutamine
tänapäeval
Rasmus Rüngenen
8.a klass
Juhendaja :Õp.Ene Sarap
Kuusalu Keskkool 2011
Antibiootikumid
Antibiootikumid on elusorganismide (bakterite,seente) produtseeritud või tööstuslikult sünteesitud ained, mis surmavad mikroorganisme või pärsivad tugevalt nende kasvu ning terapeutilistes annustes ei kahjusta makroorganismi.Antimikroobsed preparaadid on kas antibiootikumid või sünteetilised keemilised ühendid, mis toimivad mikroobe hävitavalt, kuid selguse mõttes kasutatakse mõlemal juhul üldnimetust antibiootikumid. Samas ei mõju nad viiruste suhtes, näiteks gripi , külmetushaiguse või ägeda bronhiidi puhul.Nagu kõigi muudegi ravimite puhul, võivad ka antibiootikumide tarvitamisel tekkida mitmesugused kõrvalnähud. Neist levinumad on näiteks kõhulahtisus, iiveldus või siis seennakkused suus, seedetraktis või tupes. Seennakkused kipuvad tekima seepärast, et lisaks haiguse tekitanud bakteritele hävitavad antibiootikumid ka organismile kahjutud või vajalikke baktereid. Mõnedel inimestel võib tekkida allergiline reaktsioon : nägu paistetab üles, tekib nahalööve ja -sügelus, tõsisematel juhtudel ka hingamisraskused. Sellistel juhtudel tuleb kiiresti arsti poolepöörduda. Alexander Flemming
Ajalugu
1928. aastal avastas penitsiliini šoti bioloog ja farmakoloog Alexander Flemming, mille eest sai ta 1945. aastal Nobeli preemia. Esimeseks kommertskasutusse jõudnud antibiootikumiks oli aga prontosiil, mille arendasid välja Gerhard Domagki (Nobeli preemia 1939. aastal) juhitud teadlased saksa meditsiiniettevõttes Bayer. Mõiste " antibiootikum " võttis 1942. aasta kasutusele Selman Waksman. 1929 aastal haiglalaboris katseid tehes märkas ta, et stafülokokisöötmele oli kinnitunud hallitus. Sel ajal ei olnud see midagi ebatavalist, sest hallitused lendlevad kogu aeg õhus.
 
Kuid lähemalt uurides nägi Fleming, et hallituse vahetus läheduses ei suutnud bakterid kasvada ja järeldas sellest, et hallitusseened valmistavad sellist ainet, mis takistab bakterite elutegevust. Kuna selle hallitusseene nimi oli penicillium (pintselhalliks kasutatakse muide paljude juustude valmistamiseks nagu näiteks Brie, Camembert , Roquefort)) nimetas ta aine penitsilliiniks.
Antibiootikumide tootmine saigi suurema hoo sisse Teise maailmasõja ajal ning eriti peale seda. Siis oli enimkasutatud antibiootikumiks penitsiliin , mille tootmise metoodika töötasid välja Howard Florey, Ernst Chain ja Norman Heatley 1940. aastate alguses. Ameerikas hakati neid tootma 1943. aastal. Siis muutusid nad ka kõigile inimestele kättesaadavaks.
Vahetult pärast antibiootikumide laialdast kasutuselvõttu hakati neid väga palju inimestele jagama , sest usuti , et need on imevahendid, mis aitavad jagu saada kõigist haigustest . Veel ei teatud, et nende liigne või vale kasutamine võib tervisele halvasti mõjuda ning selle tulemusena võivad välja areneda antibiootikumidele resistentsed bakteritüved.
Kaasajal kasutatakse rohkesti antibiootikume, mida on keemiliselt täiendatud, et nende toimet tõhusamaks muuta. Mõningaid lihtsamaid antibiootikume valmistatakse ka keemilisel teel. Antibiootikumid on tänapäevani väga head ja peaaegu asendamatud ravimid bakterihaiguste vastu.
Antimikroobne spekter
Antimikroobne spekter on kindla antibiootikumiga mõjustatavate mikroobide skaala Antibiootikumid jagunevad kaheks: kitsa ja laia spektriga antibiootikumideks. Neist esimesed mõjuvad üksnes teatud liiki bakterite puhul ja seepärast kasutatakse neid juhul, kui on täpselt teada, mis liiki bakter on haiguse põhjustanud. Laia spektriga antibiootikume kasutatakse juhul, kui bakteri liik ei ole täpselt teada või siis on arstil põhjust arvata, et neid liike on mitu.
Laiatoimelised-Toimivad paljude bakteriliikide vastu. Neid kasutatakse juhul, kui pole täpselt teada, milline bakter infektsiooni põhjustab või kui infektsiooni põhjustavad erinevad bakteriliigid. Kahjuks tapavad nad ka palju rohkem häid (kasulikke) või kahjutuid baktereid, kui kitsa toimespektriga antibiootikumid:

• Beetaktalamiid
  
• Aminoglükosiid
  
• Tetratsükliid
  
• Kloramfenikool
  
• Fluorokinooloonid
  

Ülalnimetatud antibiootikumid toimivad nii grampositiivsetesse kui ka gramnegatiivsetesse bakteritesse.
Kitsa toimespektriga-Toimivad kindlate bakteriliikide vastu. Kirjutatakse välja juhul, kui on teada, milline bakter tekitab infektsiooni. Tähtis on, et sellised antibiootikumid on vähem aktiivsed heade (kasulike) või kahjutute bakterite vastu, kui laia toimespektriga antibiootikumid.
Grampositiivsete korral:

• Penitsiliinid
  
• Likomütsiinid
  
• Klindamütsiin
  

• Vankomütsiin
  
• Füsidiin
  
• Gramnegatiivsete korral:
  
• Polümüksiid
  
• Kinoloonide I põlvkond
  

Miks on antibiootikum- resistentsus inimesele ohtlik?
Viimase aastakümne jooksul on üha suurenenud nende erinevat liiki haigusttekitavate
hooldekodus kui ka perekonnas haigega kokkupuutuvatele teistele haigetele, hoolealustele,pereliikmetele, külastajatele bakterite arv,mille tundlikkus antibiootikumide suhtes on vähenenud või kadunud. Kujutage ette mingit bakteriaalset nakkushaigust põdevat inimest, kelle organismis haigustekitav bakter jätab oma piiramatuks osutunud hävitustööd seetõttu, et ta on omandanud ravimiseks kasutatud antibiootikumisuhtes täieliku vastupanuvõime! Sellised antibiootikum-resistentsed bakterid on ohtlikud seetõttu, et nad võivad levida nii haiglas ,või töö- ja koolikaaslastele. Seega ei pruugi bakter omandadaantibiootikum-resistentsust ainult haige organismis, vaid selline bakter võib sattuda tema organismi teistelt haigetelt. Eriti kergesti võivad levida sellised antibiootikum-resistentsed bakterid, mille tavapärane ülekanne toimub piisk - aerosool -levikuna ja otsese või vahendatud kokkupuute teel. Väärarusaam on see, kui arvatakse, et haige organism omandab ravi käigus vastupanuvõime mingi antibiootikumi toime suhtes. Vastupanuvõime ehk resistentsuse antibiootikumi suhtes omandab haigust ekitav bakter, mitte haige inimene.Juhul, kui haiguse põhjustanud bakter omandab vastupanuvõime paljude antibiootikumide suhtes, onhaige ravimine väga keerukas ja sageli isegi lootusetu. Sellised haigusjuhud võivad lõppeda tõsistetüsistustega või isegi surmaga.
Kuidas vältida antibiootikum-resistentsete bakterite tekkimist?
Antibiootikum-resistentsete bakterite tekkimise vältimine põhineb lihtsal tõel, et antibiootikume
kasutatakse bakter-nakkustega võitlemiseks ja et neid ei kasutata viirus- nakkuste ravimiseks.
Sellele põhitõele tuginevad ka järgmised soovitused, mille järgimine aitab vältida antibiootikum-resistentsete
bakterite tekkimist nakatunud inimese organismis:

• Palu oma pere- või raviarstilt selgitust antibiootikum-resistentsuse kohta:
  

a) kas antibiootikumid on ette nähtud teie haiguse ravimiseks;
b) kas teie haiguse tekitaja on kindlaks määratud ja kas nad on tundlikud määratud antibiootikumi suhtes.

• Ärge tarvitage antibiootikume viirusnakkuste, näiteks gripi ja ülemiste hingamisteede muude ägedate viirushaiguste põdemisel.
  
• Ärge säilitage pärast haiguse ravimist alles jäänud antibiootikume, ärge kasutage neid oma äranägemise järgi taashaigestumisel. Iga järgmise haigestumise korral määrab arst ravi ja vajadusel
  

Kas bakteri-vastase toimega seebid , puhastusvahendid ja probiootikumid mõjutavad resistentsuse kujunemist?
Nakkushaiguste leviku vältimisel elanike seas on tähtis koht hügieeninõuete täitmisel – eeskätt on
tähtis käte pesemine ning tarbeesemete ja kasutuspindade puhtus. Samas ei ole andmeid selle kohta, et bakteri-vastase toimega seebid, muud pesemisvahendid ja puhastusvahendid väldiksid efektiivselt haigustekitajate levikut keskkonnas. Seega ei mõjusta need tegurid ka haigustekitajate ravimresistentsuse kujunemist.
Probiootikumid on organismi talitlust ja seega ka terviseseisundit positiivselt mõjutavad
mikroorganismid, mis võivad teatud tingimustel pärssida ka haigustekitajate paljunemist organismis. Nende ravim -resistentsust mõjutava toime kohta andmed puuduvad.
Enne antibiootikumi kuuri alustamist tuleb kaaluda ka nende kõrvalmõjusid.
Miks on antibiootikum-resistentsus inimesele ohtlik?
Viimase aastakümne jooksul on üha suurenenud nende erinevat liiki haigusttekitavate
hooldekodus kui ka perekonnas haigega kokkupuutuvatele teistele haigetele, hoolealustele,
pereliikmetele, külastajatele bakterite arv,mille tundlikkus antibiootikumide suhtes on vähenenud või kadunud. Kujutage ette mingit
bakteriaalset nakkushaigust põdevat inimest, kelle organismis haigustekitav bakter jätkab oma
piiramatuks osutunud hävitustööd seetõttu, et ta on omandanud ravimiseks kasutatud antibiootikumisuhtes täieliku vastupanuvõime!
Sellised antibiootikum-resistentsed bakterid on ohtlikud seetõttu, et nad võivad levida nii haiglas,või töö- ja koolikaaslastele. Seega ei pruugi bakter omandada
antibiootikum-resistentsust ainult haige organismis, vaid selline bakter võib sattuda tema organismi teistelt haigetelt. Eriti kergesti võivad levida sellised antibiootikum-resistentsed bakterid, mille tavapärane ülekanne toimub piisk-aerosool-levikuna ja otsese või vahendatud kokkupuute teel. Väärarusaam on see, kui arvatakse, et haige organism omandab ravi käigus vastupanuvõime mingi antibiootikumi toime suhtes. Vastupanuvõime ehk resistentsuse antibiootikumi suhtes omandab haigust ekitav bakter, mitte haige inimene.
Juhul, kui haiguse põhjustanud bakter omandab vastupanuvõime paljude antibiootikumide suhtes, on haige ravimine väga keerukas ja sageli isegi lootusetu. Sellised haigusjuhud võivad lõppeda tõsistetüsistustega või isegi surmaga.
Kasutatud materjaalid:
et.wikipedia.org
www.arst.ee
www.google.ee
www.miksike.ee