Angerjas Välimus: Angerjas on tumedavärviline, tihedad hambad, nahas asetsevad soomused, selja-, päraku- ja sabauimed on kokku kasvanud. Suurus: Angerjas võib kasvada kuni kahemeetriseks, kaaludes sellises suuruses kuni kuus kilo. Tavaliselt jääb pikkus siiski 0,5...1,5 meetri vahele. Elupaik: Erinevatel eluperioodidel on elupaik erinev, meil elavad riimveelistes merelahtedes ja mageveekogudes. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Toitumine: Angerjas on röövtoiduline, saakloomad vastavalt isendi suurusele putukavastsed, ussid, kirpvähilised, väiksed kalad. Toitub põhjaloomadest ja kaladest. Paljunemine: Angerjas koeb ükskord elus Atlandi ookeanis Sargasso meres. Koeb avavees suhteliselt sügaval ~400 m, vahel isegi üle 1000 m. Marja hulk vastavalt kala suurusele 1...2,5 miljonit
Kui nad on saagi avastanud, saadavad nad välja elektrilaengu, mis halvab või tapab saagi. Elektriangerjal peaaegu puuduvad hambad, seega võib arvata, et ta neelab saagi alla. Elektriangerja paljunemise kohta pole praktiliselt mingit teavet. Pole õnnestunud veel ka selgeks teha selgemat omadust, mis võimaldaks tema sugu kindlaks teha. Võimalik, et elektriangerjad kasutavad elektrielundeid sugude, ea ja paaritumisvalmiduse kohta käiva informatsiooni vahetamiseks. Mingil ajal kaovad angerjad vaateväljast ja ilmuvad teatud aja möödudes välja, saatjateks umbes 10cm pikkused pojad. Oletatakse, et maimud kooruvad munadest, ent see fakt pole veel tõestatud.
ELEKTRIANGERJAS Oskar Pihl Kristian- Sander Kalmus VÄLIMUS • 2,5 meetrit • 20 kg • Oliivpronksjas • pikk ja tüse • VOOL • 500 volti • 0,83 amprit • 415 vatti ELEKTRI KASUTUS • halvamiseks • enesekaitseks VIDEO • https://www.youtube.com/watch?v=Kw6ZG860mbI
käiva informatsiooni vahetamiseks. On teada, et teatud ajal kaovad elektriangerjad ootamatult vaateväljast ning ilmuvad teatud aja pärast jällegi välja, saatjateks umbes kümne sentimeetri pikkused pojad. Oletatakse, et maimud kooruvad munadest, ent see fakt pole veel tõestatud. Elektriangerja maimud püüavad jõepõhjas elutsevaid selgrootuid, täiskasvanud peamiselt kalu. Elektriangerja saak sõltub seejuures tema enese mõõtmetest. Angerjas avastab saagi elektrielundite abil, mis võimaldavad tal isegi liikumatu ohvri asukoha kindlaks määrata. Tundlikud andurid püüavad kinni teiste kalade liigutamisel, näiteks hingamisel, tekkivaid nõrku elektriimpulsse. Kui angerjas saagi avastab, saadab ta välja rea elektrilaenguid, mis halvavad või tapavad läheduses asuva kala. Angerjal on vaid üks rida vaevumärgatavaid hambaid, seetõttu võib oletada, et ta neelab saagi tervelt alla. Elektriangerjas on laisk kala
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
Läänemere kalad Gretlin Isoborn Raud 2010 Kalad Läänemeres · Räim · Meriforell · Kilu · Lõhi · Lest · Angerjas · Emakala · Tursk Räim Kilu · Eesti rahvuskala · Enamasti 10-13 cm. · Umbes 15 cm. · Keskmiselt 7-15 g. · Keskmiselt 14-43 g. · Alammõõt 9 cm. · Koeb aprilli teisest poolest · Toitub ainult päeval. juulini. · Alammõõt 13 cm. · Kudemiseks vajalik vee soolsus.
LUUKALAD Selleks, et kala vees silma ei torkaks, on tal kaitsevärvus. Enamus kalu on seljapoolt tumedad, et sulanduda värvuselt taimestikuga, ning kõhupoolelt heledamad, et sobituda põhja värvusega Avavees elavad kalad (viidikas, siig, rääbis) on enamasti heledamad, sinakasrohelise tooniga. Põhja lähedal elavad kalad (luts, angerjas, säga) on aga mustjaspruunides toonides, sest seal on hämar. Kalad jaotatakse lepis- ja röövkaladeks toidu alusel. Lepiskalad (särg, latikas) toituvad taimedest või väikestest selgrootutest, osa jäävadki selle toidu juurde, mida söödi vastsetena. Röövkalad(ahven, koha) hakkavad jahtima teisi, endast väiksemaid kalu. Mida rohkem kala toitu sööb, seda kiiremini ta kasvab. Kala kes sööb vähe, võib olla kõigest cm pikkune, kes toitub palju, võib olla mitme meetrine.
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri
Huvitavat Eesti kalade kohta Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid,kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8...10 ) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45
Selts haugilised. Sugukond hauglased. HAUG. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Selts angerjalised. Sugukond angerlased. ANGERJAS. (madujas, väga pikk uim) Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. 4
Sisukord SISUKORD.....................................................................................................................................................................1 KALAD...........................................................................................................................................................................2 ANGERJAS....................................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED................................................................................................................................................
........ 4 · Plussid ja miinused ................................................................ 5 · Kokkuvõte .............................................................................. 5 · Lisaks ..................................................................................... 6 · Kasutatud matejal .................................................................. 7 2 Sissejuhatus Selle teema valisin, kuna mulle meeldivad kalad ning ma soovin angerjast rohkem teada saada. Selle referaadiga annan ülevaate angerjast ning tema elust. Angerjas (Anguilla anguilla) on kalaliik angerjaliste seltsi angerlaste sugukonnast. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Angerjas ) Angerjat tunneb arvatavasti igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt tema hõrku liha delikatessina proovinud. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG2.htm ) Kirjeldus
SILMULISED: · Merisutt · Jõesilm Ojasilm TUURALISED Atlandi tuur HEERINGALISED Räim Kilu Vinträim Ansoovis LÕHELISED Lõhe Meriforell Jõeforell Vikerforell Rääbis Siig Harjus TINDILISED Meritint Peipsi tint HAUGILISED Haug ANGERJALISED Angerjas KARPKALALISED Särg Roosärg Teib Turb Säinas Tõugjas Viidikas Tippviidikas Mudamaim Lepamaim Rünt Latikas Nurg Vimb Nugakala Linask Koger Hõbekoger Karpkala Hink Trulling Vingerjas SÄGALISED Säga TUULEHAUGILISED Tuulehaug TURSALISED Tursk Luts OGALIKULISED Ogalik Luukarits Raudkiisk Merinõel Madunõel AHVENALISED Ahven Koha Kiisk Emakala Tobias Must mudil Väike mudil Kaug-Ida unimudil Makrell Mõõkkala MERIPUUGILISED Võldas Merihärg Nolgus Meripühvel Merivarblane Pullukala LESTALISED Lest Kamm
Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed · Väga vastupidavad on klaasiksääse Chaoborus vastsed · Suurenenud Al ja teiste metallide sisaldus mõjutab paljunemist ja suremust (ka muldades kahju taimedele) Kaltsiumi kui mikroelementi vajavad oma ainevahetuses kõrgemad taimed ja rohevetikad. Teistel vetikarühmadel ei ole kaltsiumivajadus otseselt tõestatud. Loomade hulgas on
Eesti kalad A Ahven Perca fluviatilis Angerjas Anguilla anguilla Atlandi tuur Acipenser sturio H Harjus Thymallus thymallus Haug Esox lucius Hink Cobitis taenia J Jõeforell Salmo trutta truttamorpha fario Jõesilm Leuciscus idus K Kammeljas Scophthalmus maximus
............25 Sammaltaimed..................................................................................................................................................27 ALGLOOMAD....................................................................................................................................................30 SELGROOGSED.................................................................................................................................................34 Kalad................................................................................................................................................................34 Kahepaiksed.....................................................................................................................................................36 Linnud.............................................................................................................................................................. 42
tagasisidestuvaid protsesse. Järved on maastikus olulised, sest paljud liigid vajavad elutsüklis mõlemat: pidevalt olemasolevat vett ja maismaad. Harivesilik ei saa elada veekogudes, kus on kalu. Hari on isastel paljunemisajal. Jõgede elustikule on hävitavalt mõjunud: - õgvendamine ja paisutamine; - põllumajanduslik ja tööstuslik saaste. Kõige rohkem on kannatanud loomastik vähid, kalad jmt, sest taimestik on jõgedes suhteliselt liigivaene. Spetsiifiliselt vooluveega seotud taimeliike on vähe. Jõgede seisundi hindamine Jõgede seisundit hinnatakse põhjaloomastiku koosseisu alusel. Põhjaloomastik on toitumispüramiidi osa ja tal on tähtis roll veekogu isepuhastumises Uuritakse põhjamudas, veetaimestikus ja kividel elunevaid liike ning hinnatakse nende arvukust ning koosseisu. Sageli kasutatakse selleks palja silmaga nähtavaid suurselgrootuid (>2mm).
luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte kunagi) ei sigi ja kelle levik jõgedes sõltub peamiselt nende sisselaskmisest sinna (3 liiki): vikerforell, karpkala, angerjas; 4). Jõgedes kudevad siirdekalad (4 liiki + 1 takson): jõesilm, lõhe, meriforell, vimb, ogalik. 5). Jõgedes esinevad juhukülalised (1 liik): lest. Temperatuurinõudluse järgi võib Eesti jõgede kalad jaotada nelja rühma: 1. Eurütermsed liigid (laia temperatuuri taluvusega). Need on liigid, kelle esinemist veetemperatuur kas ei piira või piirab vähe. Rühma tüüpilised esindajad on haug, luukarits, lepamaim, trulling ja võldas. Suhteliselt eurütermseteks liikideks võib pidada särge ja ahvenat, kes külmaveelistes jõgedes enamasti siiski puuduvad. 2. Külmaveelised liigid. Eesti jõgedes kuuluvad sellesse rühma ojasilm ja jõeforell. 3. Jahedaveelised liigid
Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne HÕIMKOND JÕHVUSSID: Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed nt hobusejõhvuss 6 HÕIMKOND LÜLIJALGSED Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud
Tavaliselt puhuvad Lõuna-Ameerika rannukul passaattuuled, mis ajavad sooja pinnavee rannast eemale > samas toimub külma toitaineterikka sügavamate kihtide vee üleskerkimine > mitmekesine elu. El Nino tähendab nende passaattuulte nõrgenemist > soe vesi jääb ranniku juurde ja toiteaineterikas külm vesi tulemata > siis aga ei õitse fütoplankton, millest toitub zooplankton, kellest toituvad kalad > elu soikub. El Nino sagedus on enamasti kaks korda 10 aasta jooksul) El Nino toob endaga kaasa: tugevad troopilised vihmad, mis ulatuvad laialdaselt tormid mitmetes piirkondades sadamete hulk väheneb järsult, esinevad põuad (eriti Brasiilias, aga ka Kesk- Ameerikas, Indoneesias, Lääne-Aafrikas) India ookeani põhja osas ja Brasiilias - kaladest toituvad linnud ei saa toitu, sest kalad lähevad koos hoovustega põhja poole
9. Kooslus- mitu populatsiooni ühel elualal 10. Ökosüsteem- elukooslus+ eluta loodus 11. Biosfäär- kogu elu maal 3.Bioloogia alajaotused ja teadused (tsütoloogia, histoloogia, mükoloogia, evolutsiooniõpetus, geneetika, ornitoloogia, botaanika, ihtüoloogia) o Entomoloogia- putukad o Histoloogia- koed o Mükoloogia- seened o Evolutsiooniõpetus- elu arend o Geneetika- pärilikkus ja geenid o Ornitoloogia- linnud o Botaanika- taimed o Ihtüoloogia- kalad 4.Rakuteooria, selle teesid, rakendamine(raku ehitus ja ülesanded), teadlased ja nende avastused. RAKUTEOORIA: o Kõik organismid koosnevad rakkudest. o Uus rakk tekib olemasolevast. o Raku ehitus ja talitus on omavahel kooskõlas. ((Panid kirja: Schleiden ja Schwann, 19 saj. I pool)) Baer- 19. Saj. imetaja munarakk, rääkis struumast Watson ja Crick- 20. Saj. DNA struktuur Hooke- avastas raku
moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele.
harus on säilinud vaid üks või paar liiki, teistes esineb sadu liike. Kasvatatavate liikide jaotumine on samuti ebaühtlane. Selles mängivad kaasa ajalugu, traditsioonid ja tarbimisharjumused, millest oleneb kala tarbimisväärtus ja kalade bioloogia iseärasused, millest olenem kui kerge on mõnda liiki kasvatada. 2 Valdav osa kalakasvatuse toodangust annavad kalad, kes kuuluvad seltsidesse: · Lõhelised; · Karpkalalised; · Sägalised; · Ahvenalised. 2. Liigiülesed ja liigisisesed taksonid, zooloogiline nomenklatuur. Mis on selts, sugukond, perekond, liik, alamliik, teisend või vorm. Mida tähistavad kaks või kolma ladinakeelset sõna liigi nimes, isikunimi ja aastaarv. Liigid koondatakse suurematesse süstemaatilistesse üksustesse, sarnased liigid moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna, kuni selleni, et kõik loomad
Läänemere kalad Merekalad · Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) · Läänemere kilu balti kilu ehk kilu (Sprattus sprattus balticus või Clupea sprattus balticus) · Lest ehk jõelest (Platichthys flesus) · Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) Mageveekalad · Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) · Ahven ehk harilik ahven (Perca fluviatilis) Siirdekalad · Angerjas ehk harilik angerjas (ka jõeangerjas ja euroopa angerjas) (Anguilla anguilla) · Lõhe ehk lõhi (Salmo salar) Räim - on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume- sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja
kohale kergitada. Kühmnokk-luik on väga vaikne lind. Hahk Tüüpiline merelind Pesitseb maismaal kolooniatena Toiduks on karbid ja pisivähid Poegade eest hoolitsevad peale oma ema ka teised linnud Isaslind on pulmasulestikus kontrastselt mustvalge ning emaslind ookerpruun. Hahapojad on musta sulestikuga. Nokk on teiste partidega võrreldes suurem, see läheb sujuvalt üle peaks. Kalastik Räim Kilu Tursk Lest Lõhe, meriforell, angerjas Räim Läänemere tähtsaim püügikala, püütakse aastaringi Toiduks plankton Koeb kevadel 1-15 m sügavuses Sügisel kudevat räime nimetatakse sügisräimeks Kilu Elab Läänemeres kõikjal Püügikala., millest valmistatakse konserve ja vürtsikilu On räime sarnane, kuid väiksem, kareda kõhualusega Kilust toituvad röövkalad, hülged ja merelinnud Tursk Tursasaak on kõikuv Elab merepõhja lähedal
loomade (meiobentose) ja üherakuliste põhja zooprotistide (mikrozoobentose) kohta andmed puuduvad PÕHJALOOMASTIK Domineerivad põhiliselt eutroofsetele järvedele iseloomulikud rühmad: surusääsklased ehk hironomiidid ja väheharjasussid ehk oligoheedid. Põhjaloomade üldine arvukus on aga oluliselt vähenenud. Surusääsklased on Võrtsjärve põhjaloomastikus liigirikkaim. Nende vorme on järves eristatud umbes 150. Surusääsklaste vastsed ja nukud moodustavad arvuliselt üle poole Võrtsjärve makrozoobentosest Väheharjasusse on järves ligikaudu 54 liiki Limuseid on Võrtsjärvest registreeritud kokku 70 liiki, neist 34 liiki on teod ja 36 karbid. Tigudest on järves kõige laiemalt levinud väikesed sulgteo perekonna liigid. Väikestest karpidest teatakse herneskarplasi. Suurtest karpidest on tuntud kiiljas jõekarp ja harilik järvekarp PÕHJALOOMASTIK
substraati (reoveepuhastussetet, läga) kinnises anumas (metaanitankis, biogaasigeneraatoris) kindlal temperatuuril. B-i kütteväärtus on 2025 Mj/m3 (40006000 kcal/m3). Biogeenid biogeensed ühendid, taimede toiteelementide mineraalsed ühendid, mis on sattunud keskkonda. Tähtsaimad b-d on fosfori- ja lämmastikuühendid. Nende ühendite tavalisest suurem kogus põhjustab veekogude eutrofeerumist, selle tagajärjel hakkavad veetaimed vohama, tekib hapnikupuudus, kalad surevad; laguproduktid tekitavad teisest veereostust. B-d satuvad veekogudesse tööstuse heitvetega, asulate heitmeveega ja põllumajandus reoainetega. Biogeograafia on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine.
Kalad Keda nimetataks kaladeks? Tavapärase sõna "kalad" ei tähista loomasüstemaatikas ühtegi kindlapiirilist üksust. Valdav enamik siin käsitletavatest kaladest kuulub hoopis klassi Kiiruimsed (Actinopterygii), mis varem kandis nimetust klass Luukalad. Kalad on kõige liigirikkamaks loomarühmaks selgroogsete seas. Kalalaadseid loomi on maailmas kokku umbes 20 tuhat liiki, neist Eestis 75 liiki Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga, mis läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. Keha on enamasti külgedelt kokkusurutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. Kehakuju erinevused peegeldavad nende elupaika: merepõhjas elavad kalad on enamasti
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd
Suurvee ajal on jõesängi asukoht ainult aimatav. Jõgi on siin laiem ja sügavam, jõesäng on looklev (meandreerunud), paljude sootide e. vanajõgedega. Suvel kaotab neist enamus ühenduse jõega, talveks sinna jäänud kalad võivad surra hapnikupuudusesse. Suurvee ajal ei jõua Emajõgi kogu vett ära juhtida ning laialdased alad jäävad vee alla. Võrtsjärve maksimaalse veeseisu korral on üleujutusala u. 90 km². Keskjooks (Käreverest Emajõe Suursooni) Keskjooksul on kaldad veidi kõvemad ja Emajõgi pole siin enam nii lookeline. Üks
järgi, ning nad elavad kolooniatena arktilistes rannikuvetes. Alamliigid 4 Hallhüljes: Läänemere hülglastest kõige suurem, teistest kergesti eristatav pika, suhteliselt kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse
vähimajandusele suurt kahju. Jõevähi looduslikele populatsioonidele vähemohtlik on portselanhaigus. Otsest kahjulikku mõju ei avalda vähkide koorikul parasiteerivad vähikaanid (Branchiobdella sp.). Täpselt on määratlemata endoparasiit Psorospermium haeckeli toime vähile. Haiguste ja parasiitide esinemisele ja nende fikseerimisele tuleb igal juhul tähelepanu pöörata. Jõevähi varusid kahjustavad vähivaenlased, kellest ohtlikumad on mink ja saarmas. Veel toituvad vähist kalad (eeskätt angerjas), röövtoidulised putukad (ujurid ja kiilivastsed) ning ka linnud. Jõevähi elupaikadele mõjuvad negatiivselt keskkonnasäästmatud maaparandustööd, mis toovad kaasa looduslike vooluvete õgvendamist, setete koormust, veekogude veetaseme alandamisi jne. Vähivarusid kahandavad loomulikult ka röövpüüdjad. Eriti suur on oht väiksemate vooluveekogude puhul, kust vähki on lihtne käsitsi ära korjata.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
