Digitaaltelevisioon DVB-T (Digital Video Broadcast Terrestrial 'Digitaalne Video Ringhääling Maapealne') on tehnoloogia digitaalse televisioonisignaali ülekandeks maapealsete saatjate ("mastide") võrgustiku kaudu, sarnaselt seni edastatavale analoogtelevisiooni signaalile ning samades sagedusalades. DVB-H tehnoloogia on DVB-T süsteemist kohandatud maapealse digitaaltelevisiooni süsteem, mis on spetsiaalselt mõeldud kaasaskantavatele ja akutoitel olevatele vastuvõtjatele. DVB-H võimaldab kasutada suurekiiruselist allalaadimiskanalit, mida pakutakse eraldiseisva teenusena või osana mobiilvõrgu teenustest, millega tavalised kaasaskantavad terminalid nagunii ühenduvad. DVB-C (Digital Video Broadcasting - Cable) on tehnoloogia digitaalse
· Värvikvaliteet · Stabiilsus · Rohkem jooni igas kaadris (625 joont) PAL ja NTSC on muidu baasosade poolest vägagi sarnased. Neil on mõlemal kvad- ratuurse amplituudiga moduleeritud alamkandesagedus, mis kannab värvuse ja heleduse signaali, mis kokku pannes moodustavad komposiitvideosignaali. 3 Pildi allikas: Wikipedia NTSC ehk National Television System Committee on analoogtelevisiooni süsteem kasutuses Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. See tuli kasutusse 1941. aasta märtsis must- valge televisiooni standardina. Sellel on 525 joont ja 30 kaadrit sekundis, aga kuna see on üle-joonesüsteemiga, siis tuntav sagedus on 60Hz. Heli jaoks kasutati FM- sagedust. 1950. aasta jaanuaris hakati looma värvitelevisiooni standardit. 1953. aasta detsembris tuli välja standard, mida tänapäeval teatakse kui NTSC värvitele- visiooni standard
Põhivärvid on punane, roheline ja sinine. Ülesvõetavalt objektilt peegeldunud valgus jaotatakse peeglitest ja prismadest koosneva süsteemi abil kolmele sobivalt filtreeritud saatetorule, nii lahtub valgus kolmele sobivalt filtreeritud saatetorule. Kui on ülesvõetav kujutis on täielikult roheline, siis saame rohelise filtriga saatetoru väljundis signaali, kahe ülejäänud toru väljundis signaali pole, sest punane ja sinine filter rohelist valgust läbi ei lase. Analoogtelevisiooni võtavad telerid üldjuhul vastu kas PAL (näiteks Eestis), SECAM (näiteks Prantsusmaal ja Venemaal) või NTSC (näiteks Ameerika Ühendriikides) süsteemile vastavalt. Telerite seadistamisel on võimalik seda muuta. Mõnede uuemate teleritega on digitaaltelevisiooni võimalik vastu võtta ilma eraldi seadmeteta (digiboksita). J. L. Bairdi ajajoon Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase
Telekommunikatsioon tegeleb ka televisiooniga. Peamiselt pildi ja heli elektrilise edastamisega. Esimene teleülekanne toimus aastal 1920. Tolleaegsetel televiisoritel olid väga väikesed ekraanid ja neid oli raske jälgida suurema seltskonnaga. Esimesed televiisorid olid must-valge ekraaniga. Ajapikku hakati tootma ka suuremaid ekraane ja telepilt läks värviliseks. Praegu on Eestis väga aktuaalne teema digilevi. Nimelt meie riik ei kasuta enam analoogtelevisiooni, vaid läks üle digitaalteelvisioonile. Nende vahe on see, et digitaliseeritud signaal võtab kandjal palju rohkem ruumi kui analoogsignaal. Andmemahtu on aga võimalik vähendada kui eemaldatakse kompressioonitehnikate abil sellised asjad, mida inimene ei näe ega kuule. Alguses oli digi-televisiooniga väga paju probleeme. Telepilt hakkis ja jäi seisma, samuti kadus ka Internet. See on tingitud sellest, et Eestil on lahjad digimastid. Eesti ja Soome
saatetorule. Kui on ülesvõetav kujutis on täielikult roheline, siis 4 Joonis 2. Värvitelevisiooni põhimõtteline skeem saame rohelise filtriga saatetoru väljundis signaali, kahe ülejäänud toru väljundis signaali pole, sest punane ja sinine filter rohelist valgust läbi ei lase. Analoogtelevisiooni võtavad telerid üldjuhul vastu kas PAL (näiteks Eestis), SECAM (näiteks Prantsusmaal ja Venemaal) või NTSC (näiteks Ameerika Ühendriikides) süsteemile vastavalt. Telerite seadistamisel on võimalik seda muuta. Mõnede uuemate teleritega on digitaaltelevisiooni võimalik vastu võtta ilma eraldi seadmeteta (digiboksita). Televisiooni tulevik Televaataja sooviks, et tema kodus oleks televisiooniekraan, mis annaks sama suure kujutise kui filmiamatööri projektor
Kõige suuremat ribalaiust vajavad virtuaalse tegelikkuse (VR Virtual Reality) süsteemid ja kolmemõõtmelised audiovisuaalsed programmid. Digitaalsüsteemides on ribalaiuse mõõtühikuks bittide arv sekundis (bps). Näiteks 57 600 bps modemi ribalaius on kaks korda suurem kui 28 800 bps modemil. Analoogsüsteemides mõõdetakse ribalaiust hertsides (Hz) ja see näitab signaalispektri kõrgeima ja madalaima sageduse vahet. Tavalise helisignaali ribalaius on 3 kHz, analoogtelevisiooni videosignaali ribalaius aga 6 MHz ehk 2000 korda suurem. Analoogsignaalide puhul on otstarbekas edastada signaale võimalikult kitsas ribas, sest nii vähenevad mürad ja antud liine mööda saab samaaegselt rohkem ühendusi pidada. Andmeside ehk digitaalsignaalide puhul on aga tendents ribalaiuse suurendamisele, mis näiteks valguskaablite puhul tähendab lihtsalt vajadust suurendada paralleelsete kaablite arvu. Raadiosignaalide puhul (näit.
veel suuremat ribalaiust. Kõige suuremat ribalaiust vajavad virtuaalse tegelikkuse (VR Virtual Reality) süsteemid ja kolmemõõtmelised audiovisuaalsed programmid. Digitaalsüsteemides on ribalaiuse mõõtühikuks bittide arv sekundis (bps). Näiteks 57 600 bps modemi ribalaius on kaks korda suurem kui 28 800 bps modemil. Analoogsüsteemides mõõdetakse ribalaiust hertsides (Hz) ja see näitab signaalispektri kõrgeima ja madalaima sageduse vahet. Tavalise helisignaali ribalaius on 3 kHz, analoogtelevisiooni videosignaali ribalaius aga 6 MHz ehk 2000 korda suurem. Analoogsignaalide puhul on otstarbekas edastada signaale võimalikult kitsas ribas, sest nii vähenevad mürad ja antud liine mööda saab samaaegselt rohkem ühendusi pidada. Andmeside ehk digitaalsignaalide puhul on aga tendents ribalaiuse suurendamisele, mis näiteks valguskaablite puhul tähendab lihtsalt vajadust suurendada paralleelsete kaablite arvu. Raadiosignaalide puhul (näit. mobiiltelefoniside)
annaabi.ee 
