loomulikul viisil kui inimene sotsialiseerumise käigus harjub kinnipidama ühiskonnas kehtivatest tavadest, kommetest, konventsioonidest, väärtushinnangutest. Seda muidugi eeldusel, et ühiskonnas kehtivad just vooruslikud tavad ja kombed. Perekond kasvab välja inimese kui elusolendi loomulik-looduslikest vajadustest ja tema telos on järglaste saamine. Juba perekonnas ilmnevad aga ka põhilised inimestevahelised suhted, mis inimlikku läbikäimist struktureerivad. Nendeks on allumis- ja valitsemissuhted. Perekonnas teostuvad need mehe võimus naise üle, vanemate, aga eelkõige isa, võimus laste üle ja peremehe võimus orjade üle. Neid vahekordi käsitleb Aristoteles loomulike, justkui asjade endi loomusega antud vahekordadena. Kui võrrelda tema vaateid Platoni omadega, siis torkab muidugi silma väga erinev suhtumine naise rolli inimestevahelises läbikäimises. Kui naist käsitletakse perekonnaski
rollita. Roll on kultuuriruumi poolt määratletud korrektse käitumise mudel. 15.Sotsialiseerumine Vastus: 1) primaarne sotsialiseerumine toimub perekonnas, kus õpitakse põhilisi elutõdesid-pole ilus valetada, kuulekus, teisi inimesi tuleb arvesse võtta jne, 2) sekundaarne sotsialiseerumise käigus õpitakse iga ühiskonnaliikme jaoks põhilisi asju. Toimub haridussüsteemi kaudu õpitakse kella järgi käima, töötama kindlal ajavahemikul, õpitakse allumis- ja võimusuhteid, tunnustama autoriteete, distsipliini, grupis käitumist jne 3) tertsiaarse sotsialiseerumise käigus õpitakse üha uusi elus vaja minevaid rolle töötaja, vanem, poliitik, ärimees jne. Tertsiaarne sotsialiseerumine ei lõppegi. 16.Grupp, grupi omadused Vastus: Grupp - inimeste kogum, mida seob omavahel ühine sotsiaalsete suhete võrgustik. Omadused: 1. liikmed on vastastikuses sõltuvuses. 2. liikmete vahel valitseb grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogum. 3
Teise isiku vaimu teadmise tunnustega. Olendi paljunemise (meioosi ja mõistmiseks tuleb arusaada, robotite mitoosi) teadmine on seega tuletatav omavahelist vaimu komplitseeritud a priori inimsesele iseloomulikest tunnustest, olles teadmise kommunikatsioonist ja allumis osaliselt biheivioristlikuks tunnuseks. Antud süsteemidest lähtuvalt võib nende teadmine järeldus läheb osaliselt kokku intellekti, olla nii kogemusel põhenv kui aprioorne. paljunemise ja vaimu olemasolu vahelise Viimase teostamiseks on vajalik ainult traadita seosega
teised neilt ootavad või mida nad arvavad, et teised neilt ootavad. Sotsialiseerumine jaotataks kolmeks: 1) primaarne sotsialiseerumine toimub perekonnas, kus õpitakse põhilisi elutõdesid-pole ilus valetada, kuulekus, teisi inimesi tuleb arvesse võtta jne, 2) sekundaarne sotsialiseerumise käigus õpitakse iga ühiskonnaliikme jaoks põhilisi asju. Toimub harddussüsteemi kaudu õpitakse kella järgi käima, töötama kindlal ajavahemikul, õptakse allumis- ja võimusuhteid, tunnustama autoriteete, distsipliini, grupis käitumist jne 3) tertsiaarse sotsialiseerumise käigus õpitakse üha uusi elus vaja minevaid rolle töötaja, vanem, poliitik, ärimees jne. Tertsiaarne sotsialiseerumine ei lõppegi. 16. Grupp, grupi omadused Grupiks nimetatakse igasugust inimeste kogumit, mida seob omavahel ühine sotsiaalsete suhete võrgustik. Sotsioloogias on sõnal ,,grupp" spetsiifiline tähendus ning grupil peavad olema järgmised omadused:
Õiglusest kui riigi voorusest sai Platoni silmis olla juttu vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja mõõdukuse vooruste kaudu defineeritud seisused on üksteisega harmoonilistes suhetes, see tähendab antud juhul aga – loomupärastes valitsemis- ja allumissuhetes. Mis omakorda eeldab, et iga indiviid on paigutunud oma loomupärastele eeldustele vastavasse seisusesse ja omaltpoolt varustatud “õiglase hingekorraga”, st et tema hingejaod on loomupärastes allumis- ja valitsemissuhetes üksteisega. Ebaõiglane on siis vastavalt selline riik, kus inimesed tegelevad ka muuga, sealhulgas ka sellega, milleks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus. 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Eelkõige on aga ebaõiglusega tegemist seal, kus ilma vastavate eeldusteta inimesed hakkavad sekkuma riigi valitsemisse. Teadmine ja võim
praxise kaudu. Inimestevahelist ühiselu ja koostegutsemist vaatleb Aristoteles teleoloogilise protsessina, mille telos`t püütakse saavutada ühiselu erinevates vormides. Ühiskonna jagamatuks algühikuks, sotsiaalseks aatomiks, on perekond (mitte üksikindiviid, nagu valdavalt uusaegsetes sotsiaalsetes õpetustes. Perekonna telos on järglaste saamine ja siin kujunevad algsel kujul ka põhilised loomulikud allumis- ja valitsemissuhted: mehe võim naise üle, vanemate võim laste ja peremehe võim orjade üle. Teatud maa-alal koostoimivad perekonnad moodustavad asunduse, mille peamine otstarve on majanduslik, ja asundused polis`e. Viimane on, vähemasti oma parimas kehastuses, autarkiline (iseennast varustav, sõltumatu) inimeste koostegutsemise vorm. Polis`e kui eetilis-poliitilise inimeste ühenduse autentne, ehe telos on kodanike jaoks tingimuste loomine ja kaasa aitamine kestva õnnelikkuse
annaabi.ee 
