teistest populatsioonidest. Kehtib mittesuguliselt sigivate organismide puhul Uute liikide tekkimine Uute liikide tekke eelduseks on, et populatsiooni isendite vahel tekib paljunemisbarjäär, mis takistab geenivoolu Tavaliselt takistab geenivoolu geograafiline isolatsioon, näiteks populatsioone eraldab meri mäestik või kõrb Kui uute liikide teke on tingitud geograafilisest tõkkest populatsioonide vahel, siis on tegemist allopatrilise liigitekkega ja see on kõige sagedamini esinev liigitekke põhjus Lisaks allopatrilisele liigitekkele on veel peripatriline, parapatriline ja sümpatriline liigiteke Liigitekked Allopatriline liigiteke - populatsioonide geograafiline isoleeritus viib uute liikide tekkeni Peripatriline liigiteke uueks liigiks arenemine saab alguse väikese arvu isendite rändest Parapatriline liigiteke uued liigid kujunevad üksteisega külgnevatest
geenisiiret. Need toimivad sageli komplekselt, aga täidavad üht funktsiooni piiravad või takistavad geneetilise materjali kombineerumist vastavate organismirühmade vahel ja aitavad kaasa liigi ulatuses kujunenud sobivate geenikombinatsioonide püsimajäämisele. Kuidas aga liigid tekivad? Arvestades geograafilist faktorit, eristatakse allopatrilist, sümpatrilist, aga ka parapatrilist liigiteket. Allopatrilise puhul on mingi organismirühm geograafiliselt täielikult lähteliigist eraldatud. Näitena võib tuua mandrite triivi või mäeahelike tekke tagajärjel lahknenud liigid. Sümpatrilise liigitekke puhul liigiks teiseneval organismirühmal puudub geograafiline eraldatus, spetsialiseerutakse erinevatele ökoloogilistele nisidele näiteks parasiitide spetsialiseerumine erinevatele peremeestele. Parapatriliselt tekkinud liigid on selgesti eristatavad hübriidse tsooniga kahe eralduva
1.) morfoloogiline liigimääratlus populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest 2.) bioloogiline liigimääratlust looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potensiaalselt ristuvad omavahel 4. Geograafilise liigitekke etapid, sh bioloogilise ristumisbarjääri (isolatsiooni) näited. Geograafilise ehk allopatrilise ehk erimaise liigitekke etapid: 1.) geograafiline isolatsioon populatsioonide vahel (tekivad nn isolaadid). Populatsioon ühe liigi isendid saavad teatud levilas vabalt ristuda. Põhjused: vulkaanised tegevused, jõeteke (üleujutused), mäestikutekke protsessid, inimtegevus (linnad, maanteed jms) 2.) tekivad geneetilised iseärasused isolaatides mutatsioonid 3.) Bioloogiline ristumisbarjäär ei saa enam mingil põhjusel ristuda
ebatäpselt) 4. liigi mõiste mis on liik? Liigitekke mehhanismid Liik: organismide populatsioon, mille liikmed looduslikes tingimustes paarduvad ja annavad suguvõimalisi järglasi/ning ei paardu organismidega teistest populatsioonidest. Kuigi inimese evolutsiooni uurides ja fossiilidele põhinedes on väga raske liigi määramisel järgida antud/tuntud liigivdefinitsiooni. Liigitekkel on kaks peamist tüüpi: allopatriline ja sümpatriline. Allopatrilise liigitekke puhul esineb geograafiline isoleeritus lähteliigist. Sümpatriline liigiteke seisneb ühe liigi jagunemisel kaheks või enemaksliigiks, ilma geograafilise barjäärita.(spetsialiseeruvad nt parasitism-väga kindlad peremehed) Liigitekke peamisteks teguriteks on :mutatsioonid, geenitriiv, looduslik valik, geograafiline isolatsioon. Liigi teke on suhteliselt harvaesinevnähtus. 5. neodarvinism e. sünteetiline evolutsiooniteooria: mille süntees? ND põhipostulaadid
viljastumisjärgne sobimatus . Ristumine piiratud, hübriidid arengupuudega, alanenud viljakusega või steriilsed. Ristuvate isendite geenid lähevad kaotsi, toimib lõhestav valik , kujundades kummalgi vormil selliseid geneetilisi tunnuseid, mis väldivad eri liikide isendite ristumist . Nii jõuab liigiline eristumine lõpule. !! Erimaise e allopatrilise liigitekke teguriteks on populatsioonide geograafiline eraldatus, mutatsioonid, geneetiline triiv ja looduslik valik. Keskseks protsessiks on kohastumine ökoloogiliste tingimustega. Võimalik ka samamaine e sümpatriline liigiteke. Kui liigi levila (e areaal) on ökoloogiliselt liigendunud, võib konkurentsi survel tekkida kaks alampopulatsiooni (nt niidu ja
2) On tekkinud ristumist välistav bioloogilise isolatsiooni tegur, jätkavad iseseisvate liikidena 3) Osaline bioloogiline isolatsioon, peamiselt just viljastumisjärgne sobimatus. Ristumine piiratud, hübriidid arengupuudega, alanenud viljakusega või steriilsed. Ristuvate isendite geenid lähevad kaotsi, toimib lõhestav valik, kujundades kummalgi vormil selliseid geneetilisi tunnuseid, mis väldivad eri liikide isendite ristumist. Nii jõuab liigiline eristumine lõpule. !!--- Erimaise e allopatrilise liigitekke teguriteks on populatsioonide geograafiline eraldatus, mutatsioonid, geneetiline triiv ja looduslik valik. Keskseks protsessiks on kohastumine ökoloogiliste tingimustega. --- Võimalik ka samamaine e sümpatriline liigiteke. Kui liigi levila (e areaal) on ökoloogiliselt liigendunud, võib konkurentsi survel tekkida kaks alampopulatsiooni (nt niidu- ja metsapopulatsioon), võivad mutatsioonide kinnistumise ja erisuunalise kohastumise tagajärjel tekkida ristumisbarjäär.
siooni varased etapid. Suuremad evolutsioonilised muutused kambriumieelsel perioodil. Nüü- disaegsete eluvormide kujunemine kambriumis ja sellele järgneval perioodil. Mutatsioonilise muutlikkuse, kombinatiivse muutlikkuse ja geneetilise triivi osa mikroevolut- sioonis. Olelusvõitlus, selle vormid. Olelusvõitluse seos loodusliku valiku vormidega, loodus- liku valiku tulemused. Kohastumuste eri vormide kujunemine ning kohastumise suhtelisus. Liigi määratlemine. Erimaise (allopatrilise) liigitekke mehhanismid. Makroevolutsiooniliste protsesside evolutsioonilise mitmekesistumise, täiustumise ja väljasuremise tekkemehha- nismid ja avaldumisvormid. Eluslooduse süstematiseerimise võimalused ja tähtsus. Inimlaste lahknemine inimahvidest, nende mitmekesisus ja uute tunnuste kujunemine. Perekond inime- ne eripära võrreldes inimahvidega. Teaduslikud seisukohad nüüdisinimese päritolust. Inimese evolutsiooni mõjutavad tegurid, bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon.
lõpust alates uuritakse klassikaliset õietolmu alusel. Kuid on ka muid näiteid, üsna elegantseid. Nii näiteks Briti saartel 30 KA eest elanud herilasete liik on veel olemas - kuid vaid Skandinaavia arktilises osas. Tein, 120 000 a eest samas elanud herilaste liik on nüüdseks levinud vaid kuni Prantsusmaale, kuid põhjapool pole neid üldse. Jne. Jääajad ja eriti idee sellest, et laia levikuga liigid võisid siis säiluda eraldi väikeste isoleeritud saarekestena, on populaarne seletus allopatrilise liigitekke eriti heale võimalusele. Kontinentide triiv on muidugi veelgi võimsam mehhanism liikide ja kõrgemate taksonite biogeograafia seletamiseks. Sellekohane literatuur on nüüdseks juba ulatuslik ja võimaldab elegantselt põhjendada mitmeid seni salapäraseid fenomene - nagu näiteks Wallace barjääri (vt joon.), Madagaskari faunat jne. On oluline spetsiaalne termin: vikariantne sündmus - liigitekkeni viinud lahknemine tänu kontinentide triivile.
annaabi.ee 
