närviühendused, mille abil me kõnet moodustame. Foneetiline transkriptsioon märgib häälikuid ja kirjutatakse nurksulgudes. Fonoloogiline trankriptsioon märgib foneeme ja eraldatakse kaldsulgudega (kaldjoontega). Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi.
allofoonidega. Märkamatute eks intrinssete allofoonide erinevused on tajupiiritagused, nende erinevus pole kuuldav. Intrinsseid allofoone ei märgita tavaliselt ka fonetilises transkriptsioonis, v.a kõige täpsemates. Ekstrinssed allofoonid kuuluvad rohkem keele normatiivsesse häälikusüsteemi. Neil on kalduvus põhjustada hääldamisvigu, seega interferentsi võõrkeele omandamisel. Kaht häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vad siis, kui nad on foneetiliselt sarnased. Vaba vaheldus Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis, on nad vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Vaheldumine on häälikusüsteemi tasandil vaba vastavalt sellele, kas on olemas eri tähendusega sõnu, mille ainule erinevus seisneks võrreldavates häälikutes
loetakse võõrfoneemideks. Konsonandid võivad moodustada geminaatkonsonante (silbipiiriga poolitatud topeltkonsonant: kammid, dusi) ja konsonantühendeid (2-5 laadilt erinevat konsonanti). Fonoloogilised probleemid - Sulghäälikute, f'i ja s ortograafia on erinev teiste konsonantide omast. Sulghäälikute puhul võimaldab ortograafia märkida välteerinevusi täpsemalt kui teiste konsonantide üks täht: kabi- kapi-kappi. B, d, g loetakse tugevate konsonantide nõrkadeks allofoonideks, mis esinevad lühikesena vokaalide vahel või sõna lõpus. Tugevad sulghäälikud on geminaadid, mis kirjutatakse ühekordselt teisevältelistes sõnades ning kahekordselt kolmandavältelistes sõnades v.a.pika vokaali v. diftongi järel (saate, aita). - S õigekiri on sarnane sulghäälikutega. Z esineb s lühikese nõrga allofoonina helitute häälikute naabruses. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z. S esineb vaid geminaadina (nagu tugevad sulghäälikudki).
Teine erandlik morfitüüp on nullmorf, mis ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul. Morfoloogilised opositsioonid on tihti sellised, et üks opositsiooni liige on tunnuseta ehk substantsita, "null". Nullmorfi nimetatakse vahel ka peitmorfiks vastandina nähtavatele morfidele. Fonoloogias jaotatakse häälikuid ehk foone vastanduse, täiendava distributsiooni ja vaba variatsiooni testide alusel erinevateks foneemideks või sama foneemi allofoonideks. Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid), kui nad on fonoloogiliselt erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus. Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on komplementaarse distributsiooni vahekorras ja tähenduselt identsed. Morfeemide allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogilisteks varieerumisteks
keelesüsteemi üksused ( keelesüsteemi mõte ongi panna nendest tähenduseta häälikutest kokku tähendusega üksused) Foneem ongi keelesüsteemi väikseim üksus, millel on ühelt poolt olemas vorm (hääliku märk) ja teisalt võime eristada tähendusi, aga ta ise tähendust ei oma. (kõnekeeles avalduvad foneemid erivariantidena (isikupärast või kiirusest või talle järgnevast häälikust jne) ja neid nim allofoonideks. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendusega üksused morfeemid. Foneemid e l u annavad morfeemi elu. Sama morfeemi erikuju on allomorf. Ja morfeemidest pannakse lõpuks kokku ja sõnavormid. Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it FoneemmorfeemSõna fraas laused. Homonüümid on samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad. ( ee-tee)
Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed e tähendusi eristavad. Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon - kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Kahte häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vaid siis, kui nad on foneetiliselt lähedased Märgatavad e ekstrinssed allofoonid - kuuldavalt erinevad; kalduvus põhjustada hääldamisvigu ja seega interferentsi võõrkeeleomandamisel. Märkamatud e intrinssed allofoonid - tajupiirangulised, erinevused pole kuulda Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olenemata sealjuures omavahel opositsioonis (ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone), on nad vabas vahelduses. (Nagu vaba otsus, kumba kasutada) 14
annaabi.ee 
