-nd on murdevõrm, -nud normikeelne). Keelegeograafia ehk dialektoloogia on meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, tekkis 19.sajandil. Sündis, et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta; leidis, et tegelik keel on varieeruv ja muutused reeglipärased. Meetodid: a) murdeline varieerumine on seotud keeleliste uuendustega regioonis; b) oluline on ajalooline dimensioon; c)informantide valik, küsimustik, keelekaardid: - informantide valik: otsiti puhast murret (teistest allkeeltest puutumata) enamasti olid uurimisobjektideks vanemad maal elavad inimesed, kelleni pole jõudnud massimeedia, kes on väheharitud ning kellel on vähe sotsiaalseid kontakte (elanud terve elu oma pisikeses paigas ilma teiste külade inimestega suhtlemata); ajajooksul puhtad murded nivelleeruvad ehk segunevad; kogujad on tihti ise kohalikud inimesed, küsitletakse kohalikus murdes mitmeid kordi samu inimesi.
Meetodid - D keeleanalüüsi meetodid on sarnased keeleuurimise muude empiiriliste meetoditega. murdeline varieerumine on seotud ka keeleliste uuendustega, mis liiguvad mööda regiooni, seetõttu on oluline ka ajaline dimensioon, mis on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse valdkond, seetõttu on tihti kombineeritud D ja VAmeetod. D eripära informantide valik, küsimustik, keelekaardid. Informantide valik otsiti puhast murret, mis oleks vanapärane ja teistest allkeeltest puutumata. Informandid ehk mitteliikuvad vanemad meessoost maainimesed. Oluline oli ka vähene haridus, lugemus ja sotsiaalsed kontaktid. Eestis on 4/5 informantidest naised. Ülejäänd vanemad inimesed, väheste kontaktidega, ainult maal elanud. Kuidas vältida teiste allkeelte mõjusid? Küsitletakse mitu korda samu informante, informant ja küsitleja muutuvad sõpradeks, kogujateks tihti kohalikud elanikud, küsimine soovitavalt samas murdes, et vältida informandi üleminekut kirjakeelele
Rahvusvaheline ingliskeelne lingvistika kasutab termineid standard ja nonstandard dialects/variants/languages (vt Trudgill 1992: 56, 70). Kodifitseeritud keele grammatika (ja vähem ka sõnavara) on standardiseeritud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks antud allkeeles. Seega võime jagada keele kaheks pooleks: ühele poole jääb normikeel, teisele poole kõik muud allkeeled, mis pole normikeeled. Sealjuures näeme, et normikeel erineb ülejäänud allkeeltest põhimõtteliselt: ta on teadlikult konstrueeritud nähtus, sel ajal kui muud allkeeled on spontaanselt arenevad, muutuvad, kujunevad nähtused. Normikeel on keelesüsteem, mis pannakse paigale ja rakendatakse tekstide tegemisel. Muud allkeeled on aga tekstipraktikast välja üldistatud nähtused. Seoses sotsiolektidega on oluline rõhutada seda, et normikeel ei ole mitte kogu vastav keel vaid ainult üks allkeel teiste kõrval. St teised allkeeled ei ole mitte tema osad, vaid temaga
Meetodid: · D keeleanalüüsi meetodid on sarnased keeleuurimise muude empiiriliste meetoditega · murdeline varieerumine on seotud ka keeleliste uuendustega, mis liiguvad mööda regiooni, siis on oluline ka ajaline dimensioon, mis on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse valdkond · Seetõttu tihti kombineeritud D+VA · D eripära: Informantide valik, Küsimustik, Keelekaardid Informantide valik: · otsiti puhast murret = võimalikult vanapärane ja teistest allkeeltest puutumata · Informandid: NORM (nonmobile older rural males) ehk mitteliikuvad vanemad meesoost maainimesed · Oluline ka vähene haridus, vähene lugemus ja vähesed sotsiaalsed kontaktid · Eestis: 4/5 informantidest naised sest mehed rändavad tööasjus · vanemad inimesed, väheste kontaktidega, isa pärit samast külast, ainult maal elanud · Aja jooksul puhtad kohamurded nivelleeruvad, nooremad kõnelevad segatud keelt
See oli ka ilusti sellest fragmendist märgata - kaktuseloetelude, kaktuste uuringud. 3. Reaalsuse kahtluse alla seadmine, tõepära ja fiktsiooni keeruliste suhete välja toomine. Keel osutub kirjaniku jaoks selliseks keskkonnaks, kust ta välja ei pääse. Keel dikteerib kirjanikule tema käitumist. Keeles peituvate allkeelte probleem meil on üks suur nähtus, mida nimetame keeleks, mis aga iseenesest koosneb ju allkeeltest, dialektidest, erinevatest diskursustest, kõnelemisviisidest. Neid allkeli võib leida väga palju ja sellest samast tekstifragmendistkivõib neid tuvastada. Selle katkendi toon on vestlev, on tunda suulise kõne kvaliteet. Samal ajal tulevad siia sisse teaduslikkuse poole kalduv kõnelemisviis, osutused Castanedale, keda ei saa klassikalises tähenduses teadusega seostada jne. Kõik need asjad osutavad erinevatele ja üksteisest
Laenamine tekitab laensõna, aga mitte vältimatult võõrsõna, näiteks praktika ei ole vastupidiselt väga levinud arvamusele võõrsõna. Samuti ei tarvitse võõrsõna olla saadud laenamise teel, näiteks kukeroon on moodustatud siinsamas. Vastupidiselt teisele väga levinud arvamusele on nii laen- kui ka võõrsõnad eesti keele osa. Ainult tsitaatsõnad ei ole. Teoreetiliselt oleks hea laenata nii lähedalt kui võimalik, alustades oma keele teistest allkeeltest, siis sugulaskeeltest, siis meie kõigi ühisest kultuuritaustast ehk antiikkeeltest ja alles siis teistest tänapäeva keeltest. Järgime allpool seda järjestust, kuigi praktikas tunduvad laenuallikate populaarsused olevat veidi teistsugused. Keskendume taaskord sagedastele vaidlusküsimustele. Siselaenamine Suur osa meie praegusest väljakujunenud terminivarast on saadud murretest, ja see laenuallikas on väga soositud ka kirjakeelekorralduse teoorias
annaabi.ee 
