Vana-Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng Omaette probleem on linnade teke Vana-Liivimaal ja selle mõju kogu maa sotsiaalmajanduslikule ja poliitilisele olukorrale. Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid -- Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula, Haapsalu, Viljandi, Pärnu -- on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga. Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsaks -- näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse
(kohtumaterjalide, asutuste ning ametiisikute kirjavahetusega). Teise osa allikalisest baasist moodustab "talupoegade hulgast lähtuvad dokumendid", mis siinkohal tähistab mälestusi ja üleskirjutusi käsitletavast perioodist. Nimetatud eristuse juures on oluline just tõik, et nii-ütelda ametlikke allikaid nimetab Kahk "ilmse tendentslikkuse ja ebatäielikkuse" tõttu sisuliselt vähemväärtuslikeks, kui teist otse rahva hulgast lähtuvaid allikalisi andmeid. Iseenesest võiks ju siinkohal autori kriitikaga nõustuda, kuid problemaatiline on siinkohal just tõik, et sama autoripoolne kriitika peaks langema ka rahvalikele allikatele. Võrdlemisi vabalt järeldatakse, tuginedes majandus- ning ühiskondlik-sotsiaalsete näitajatele, et 19. sajandi teise poole talurahva olukord ning sellele järgnevad rahutused on vastavuses sotsialistliku ühiskondliku arengu kaanonitega,
sajandi teine pool ja 14. sajand on allikaliselt märksa halvemini esindatud. 3 Linnade ja tsivilisatsioonide teke Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus. See tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid -- Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula, Haapsalu, Viljandi, Pärnu -- on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga. Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsamaks -- näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas
Leetjate muldade saagikus sõltub väetamisest, agrotehnikast ja vegetatsiooniperioodi sademetest. Leostunud gleimuld (Go) ja leetjas gleimuld (GI) – Niitmise ja intensiivse karjatamise mõjul kujunevad looduslikele leostunud ja leetjatele gleimuldadele liigirikkad soostunud rohumaad. Ülekaalus on kahkja tarna-madala mustjuure, lubika-pääsusilma, lubika-hirsstarna, lubika-jussheina, raudtarna, ääristarna ja tulika – luht-kastevarre kooslused. Allikalisi soostunud rohumaid võib esineda survelise põhjaveega leostunud gleimuldadel, kus on levinud villpea-niitja tarna, raudtarna ja ümartarna kooslused, milles peamiseks samblaliigiks on sirbikud. (Mullateadus 2012) Metsastumise korral moodustavad leostunud ja leetjatele gleimuldadele sõnajala, angervaksa või osja kasvukohatüübi lehtpuu- või leht- ja okaspuu segapuistuga sooviku- ja salumetsad. Suurema küllastusastmega gleimuldadel on puistuks valdavalt kaasikud ja sanglepikud; esineb
Tuntumad nende rühmast on RoosnaAlliku, Jäneda, Mõdriku, Lavi, Varangu, Äntu, Imastu, Simuna Katkuallikas ja Kiltsi allikad. Allikate kolmas vöönd paikneb kõrgustikku ümbritsevates soodes, kus leidub rohkesti pisikesi imballikaid, kuid ka suuri tõusuallikaid, millest tuntumad on Oostriku, Võllingi ja Kiigumõisa. 18 Foto 3 Kiigumõisa allikas Suuremaid allikaalasid ja allikalisi märgalasid on ümber Pandivere kõrgustiku vähemalt 60. Enamus Pandivere allikatest on senini looduslikus seisundis ja väärivad kaitset. Karstialade ja allikate säilitamiseks tuleb nende ümbruses vältida: looduslike allikate ja karstilehtrite ümberkujundamist kaevetöödega; karstilehtrite täitmist; järelemõtlematut veekogude süvendamist või paisutamist; reostunud vee sattumist karstilehtrisse või allikasse; erinevaid põhjaveekihte ühendavate kaevude rajamist.
Taimkattes domineerib kerahein, luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine. Soostunud rohumaad - liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid, liigivaeseid ja allikalisi soostunud rohumaid. Soorohumaad - turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad. Üleujutatavad rohumaad - jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud (ehk luhad) ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad (saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud) Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad - kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
Häädemeesteni, selline kitsas riba, diagonaalis natuke kirde-edela suunaline, 6,8% Eestimaast. Läheb Pärnust tükk maad lõunapoole ja aluspõhja on nii karbonaatset kui karbopnaadivaest. Muldade lähtekivimid selles valdkonnas väga kirjud. Asustus selles valdkonnas suht hõre, sest palju soid, suht kehvad mullad, boniteet7-10, põllumaad 15%, leidub palju oosisid. Ooside tippudel võib olla ka leedemullad (huumushorisont puudub, L). Ooside vahel madalates kohtades põhjavesi kõrge, palju allikalisi alasid. Valdkonda on nimetatud ka Kõrvemaaks. A)Aegviidu-Käru- natuke enam põllumajandulikult asustatud, palju oose ja vooresid. B)Häädemeeste-Saarde- valdkonna halvimad mullad, palju leedemuldi ja märgasid leedemuldi, tugevasti leetunud muldi LkI, LkII ja isegi LkIII, palju soid. VIPeipsi äärne madalik- leetmullad, soostunud leetmullad ja soomullad. Kaks allvaldkonda. 8% Eestimaast, Peipsi äärne ja Pihkva järve äärne ala. Suur osa pinnakattest