1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Kojumineku algul on kõik sujuv. Kuid siis satuvad tormi kätte. Esimene maa, kuhu satuvad, oli lotofaagide (lootosesööjad) maa. Kes lootoseid sööb, unustab kodumaa. Osad sõdurid söövad lootost, jäävad sinna. Odysseus saab sealt siiski minema. Viib oma mehi otsusekindlalt edasi. Mehed jõuavad saarele, kus elab kükloop (ühe silmaga hiiglane) Polyphemos, suure isuga jõhkard. Tal oma koobas, omad lambad. Tema isaks merejumal Poseidon. Polyphemos paneb mehed koopasse kinni, veeretab kivi ette, ning sööb neid kahekaupa hommikuks. Odysseuse nipp purjujootmine ja kavalus. Jootis kükloobi veini täis, seejärel torkasid põleva tukiga tal silma välla. Polyphemos kontrollis lambaid, katsus, kas on ikka lambad ning lasi lammastel rohtu sööma minna, mehi koopast välja ei lasknud. Mehed riputasid endid lammaste kõhu alla ja pääsesid tulema. Poseidon vihastas. Odysseuse pooldajaks tuultejumal Aiolos. Ta pakkis kõik tuuled nahkkotti ja andis Odysseuse
Kõik kommentaarid