Aastal 8.Ingel Hannes Starkopfi dekoratiivskulptuur ,,Ingel" valvab rahu ja õpilasi 9. Vabadussõda Vabadussõjas osalesid mitmed õpetajad, kes moodustasid ka oma roodu. Ka koolihoonel oli sõja kulgemisel oma roll, sest enne kui õppetöö 1919. aasta märtsis jälle hoo sisse sai, kasutas kooli ruume Soome vabatahtlike abivägi. Vabadussõja käigus hukkus 7 gümnasisti, kellele oli pühendatud ka marmortahvel aula seinal, mis avati piduliku aktusega iseseisvuse 4. aastapäeval. Sõjast naasnutest autasustati mitmeid Vabadusristiga, mis oli sellel ajal ainus Eesti sõjaaumärk, ning igaühele neist tagati vabastus õppemaksust "kõrgema kooli lõpetamiseni".
me olime nii erinevad. Oli kätte jõudnud 1.september, päev mida ootab ainult esimese klassi õpilane arvatavasti kõige rohkem, samas ootasin ka mina seda natukene. Tore oli mõelda, et saan siit ehk rohkem sõpru ning ehk on nad toredad ja meil on kõigil vähemalt üks ühine eesmärk. Jõudsin kooli, mul oli seljas pidulik triiksärk, teksad ning kingad. Olin ennast üles löönud, et oma uutele ja vanadele klassikaaslastele end esitleda. Päev algas aktusega, seal ma neid nii hästi ei näinud, sest rahvast oli palju, kõik siblisid ringi otsides endale seisu- või istekohta. Direktor luges aula eesotsas oma igaaastast pikka ja inspireerivat kõne, kus tema sõnades tundus see aasta palju lihtsam, kui ma olin kindel, et oli tulemas. Tema kuldsed lõpetussõnad suunasid mind meie koduklassi, kus oli meid ootamas meie klassijuhataja õp.Maia Agar. Klassi sisened valdas mind imestus, ma polnud harjunud nii suure klassiga
suusatreener. Suusatamine toimus isegi suvel, selleks kasutati rullsuuski. Samuti oli populaarne kergejõustik ja jalgrattasport. Koolis tegutses ka seinalehe toimetus, nende ülessandeks oli kõik koolis toimuv kirja panna ja stendile üles riputada. Veel olid stendid kommunistlikest noortest, Leninist, kirjandusest, olümpiaadidest, kiituskirjadest ja käskkirjadest. 8.Traditsioonid. Kooliaasta algust ja lõppu tähistati tavaliselt piduliku aktusega. Eriti ilusad aktused olid lõpuaktused. Aga eks see on vist kõikides koolides nii. 9. Kool ja riigivõim. Koolis oli kindlasti Nõukogude liidu lipp ja Eesti Nõukode Sotsialistliku Vabariigi lipp ja koolilipp kooli fuajees. Samuti oli seinal Vladimir Ilits Lenini pilt kirjaga õppida, õppida, õppida. Koolis tähistati ka Oktoobri Revulutsiooni aastapäeva, siis korraldati ka linnas paraade ja miitinguid
rekonstrueerides seda vanema kunsti muuseumiks, hiljem kontserdisaaliks. 4 1982. aasta oktoobris, kui põhilised sisetööd kirikus olid lõppjärgus, puhkes kirikus tulekahju, kus hävis uuesti tornkiiver ja põles ära enamik katuseid. Tänu kiirele tegutsemisele oli nii pikihoone kui ka kõik kabelid järgmise aasta lõpuks katustatud. 26. oktoobril 1984. aastal avati Niguliste muuseum- kontserdisaal piduliku aktusega. Alates 2002. aasta lõpust on külastajatele avatud ka unikaalne 350 aasta vanune eksponaat Franz Hoppenstätti poolt Bogislaus von Roseni hauakabelile aastal 1655 nikerdatud puidust ehissein. Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse regulaarselt orelikontserte. Kabelid Matteuse kabel: asus algselt torni lõunaküljel
tulemusena protagonistiga, need olid seal sellest ajast peale kui Martin teda must valges kleidis kohtas Koplis. 7. Põhisündmused, süzee PEATÜKK ÜKS Meid tutvustatakse peategelasele Martin Justusesele kes on ajaloo ja filosoofia õpetaja Tallinnas erakoolis, vanemad koleegid kes teda vihkavad on uurinud ta elulugu ja leidnud, et tal tegelt ülikool ise läbimata Venemaa revolutsiooni pärast kui ta wabadussõjas osa võttis ning naise sai. Just on lõppenud kooliaasta koos aktusega ning Martin Justuste lõppetas kõne abiturentidele Sokratest ning õiglusest. Samuti saame teada natuke teiste tegelaste kohta nagu Direktor Meineri kes on 60 aastane vanahärra kellel meeldib peale kooli klassis mediteerimas käia. Ta on armastatud oma õppilaste poolt,mitte nagu Martin keda vaid respekteeritakse. Siis on veel ka üks noor Eesti keele õpetaja nimega Meeta Räägu (kõhna, kolmekümmneaastane)kes on siis
1921 sügisel asutati teatrihuvilisi koondav Rakvere Näitlejate Ring (RNR), mis tõi 18 tegevusaasta jooksul lavale 120 näidendit. Lavastajateks kutsuti Ants Lauter, Tarmo Ruut jt. Mängiti peamiselt käsitööliste seltsimajas Laial tänaval. Teatrimaja (arhitekt Johann Ostrat) ehitamist alustati 1929. aastal, ehitus kestis vaheaegadega 1940. aastani. Valminud teatrihoone avati 24. veebruaril 1940 piduliku aktusega. 25. veebruaril 1940 mängiti August Kitzbergi näitemängu "Tuulte pöörises". See oli esimene etendus Rakvere Teatris (Kask 1987: 80). On väidetud, et avamisele järgnevatel kümnenditel sai noor kutseline teater kodumajas anda vaid iga kümnenda etenduse (Kask 1987: 286), mis on liiga üldistav, sest näiteks teatri esimesel täispikal hooajal 194041 anti kokku 50-st etendusest lausa 32 kodumajas (Kabrits 1974: 19)
annaabi.ee 
