on täis leidmist". Selle raamatu luuletused on nii lihtsad, kindlavormilised, intiimse tundetooniga kui ka suurema mõttekoormusega üldistavad luuletused, mille rütm on vabam ja kujundiline ülesehitus keerukam. Armastusluule ei ole rõhutatult erootiline ega kantud traagilistest vastuoludest. Sageli esineb Niidu luules lapsemotiiv. Armastus, laps, kodu ja loodus ühinevad Niidu luules lõpuks valdavaks elu jätkuvuse ja maailma pidevuse elamuseks. Ajaline saab ajatuks, mööduv kestvaks, habras tugevaks, üksikseik millegi üldistavalt tähtsa esindajaks, kodutunne ja kodumaa-armastus ehitab usalduskindla silla inimesest inimeseni, ühe keele ja rahva juurest teiseni. Luuletustes "See maa"ja "Otsida iseend" väljendub luuletaja ja kodumaa isiklik, lähedane suhe. Ellen Niidu looming on tavaliselt rõõmsameelne ja lastele pühendatud. Tema kirjutatud on luule- ja näidendiraamatud. Need on väga huvitavad ja kiiresti meeldejäävad.
Vaene ema, eks oli ju temagi minu jaoks sel ajal väga oluline inimene, turvaline tugi ja arvamusliider. Ei tea, kas ka tänapäeva kodudes on õpetaja lapse käes kõva trump, mida vanemate jaoks lauale lüüa. Kas ongi see oluline, kui tänapäeval on teisigi tarku õpetaja kõrval. Pedagoogiline meisterlikkus on luua niisugune õpikeskkond, kus lapsed naudivad õppimist ja tunnevad õppimisest mõnu. Selles olen küll veendunud, et kodu ja seal valitsev suhtumine õpetajasse jääb ajatuks teemaks ja arutlusobjektiks. Õpetaja jääb koduste juttude sekka vähemalt sama kauaks, kui on peres kooliskäijaid. Teisalt vormib ju õpetaja ettekujutust sellest, mis on õppimine ja millised oleme ise õppijatena. Vormimise tulemust on tunda mõnes mõttes veel tänaseni, sest igaüks on olnud õpilane. Usun, et enamikul on oma õpetajaga vedanud. Kui mitte kõigiga, siis väga paljudega. Maailm, kuhu nad meid valmistasid astuma, on ju samuti väga värvikirev. Me teame sedagi, et
Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid. Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.30. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.[10] Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele: 1937. aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev, sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt. Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.27. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma
Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid. Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele. "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal rezissöör Arvo Kruusemendi käe all. "Kevade" põhjal on loodud ka ballett. "Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde
utoopilised ideed. Härga võibki siin võrdsustada kurjuse jõuga, haavatud hobust aga draama, valu ja vägivalla sümboliga. maailmavallutustest. „Gernica” on täis peidetud sümboleid erinevalt seotud toonimängude ja aimatavate ebareaalselt kujutatud inimosade „keerdkäikaugus”. Originaalne ja tabav nagu enamik moodsa kunsti maale ja ometigi on ta ajaloomaal (täpsemalt liigendades võib teda pidada sõjamaaliks), kus ajaloosündmus muutub kannatuste, hävingu ja vägivaldse surma ajatuks üldistuseks. 15 16 Kokkuvõte Ajaloomaali lähtekohaks võib võtta antiigi ja tema taassünniks renessansi, tema õitsenguperioodiks on aga 18. ja 19. sajandit. Algselt maaliti ajaloolisi kunstiteoseid tellimustöödena, kunstniku roll oli jäädvustada ja dokumenteerida, mäletamaks mingeid sündmusi, mille jaoks tänapäeval on fotograafia
See tähendab seda, et aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe punkti vaheline kaugus ruumis on lähenenud lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja pikkuse kontraktsiooniks. Tavaruumis on aga aeg ja ruum olemas. Tavaruum on meie igapäeva- selt kogetav aegruum. Kuid inimene ei taju hyperruumis ,,olles" või ,,liikudes" aega ega ruumi. Selline asjaolu on tõestatav ainult eksperimentaalselt. Inimene ei taju enam aega. Aeg muutub tema suhtes ajatuks, toimub ajatu kogemine. Selline psühholoogiline aspekt ilmneb näiteks inimese reaalsel ajas liikumisel ( täpsemalt öeldes teleport- 19 reerumisel ) minevikku või tulevikku. Kuid selline reaalne ajas liikumine peab olema intensiivne ja hetkeline. Näiteks nii, et hetkega sooritatakse aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmine hetk ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne jne. Tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte kujutel-
See tähendab seda, et aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe punkti vaheline kaugus ruumis on lähenenud lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja pikkuse kontraktsiooniks. Tavaruumis on aga aeg ja ruum olemas. Tavaruum on meie igapäeva- selt kogetav aegruum. Kuid inimene ei taju hyperruumis ,,olles" või ,,liikudes" aega ega ruumi. Selline asjaolu on tõestatav ainult eksperimentaalselt. Inimene ei taju enam aega. Aeg muutub tema suhtes ajatuks, toimub ajatu kogemine. Selline psühholoogiline aspekt ilmneb näiteks inimese reaalsel ajas liikumisel ( täpsemalt öeldes teleport- reerumisel ) minevikku või tulevikku. Kuid selline reaalne ajas liikumine peab olema intensiivne ja hetkeline. Näiteks nii, et hetkega sooritatakse aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmine hetk ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne jne. Tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte kujutel- dava ajas liikumisega
See tähendab seda, et aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe punkti vaheline kaugus ruumis on lähenenud lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja pikkuse kontraktsiooniks. Tavaruumis on aga aeg ja ruum olemas. Tavaruum on meie igapäeva- selt kogetav aegruum. Kuid inimene ei taju hyperruumis „olles“ või „liikudes“ aega ega ruumi. Selline asjaolu on tõestatav ainult eksperimentaalselt. Inimene ei taju enam aega. Aeg muutub tema suhtes ajatuks, toimub ajatu kogemine. Selline psühholoogiline aspekt ilmneb näiteks inimese reaalsel ajas liikumisel ( täpsemalt öeldes teleport- reerumisel ) minevikku või tulevikku. Kuid selline reaalne ajas liikumine peab olema intensiivne ja hetkeline. Näiteks nii, et hetkega sooritatakse aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmine hetk ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne jne. Tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte kujutel- dava ajas liikumisega
annaabi.ee 
