PUHAS EESTIMAA Milline võiks välja näha puhas Eestimaa ? Kohekindlasti peaks puhas Eesti olema ilma prügita . Selleks et kodumaa metsaaluseid , linna , maantee ääri ja karjamaid näha ilma maas lebavate jäätise pakenditeta , krõpsupakkideta , kilekottidega ja taaraga jms...see algab juba igast inimesest ise . Selleks et prügi viia või panna selleks ette määratud kohta ei ole ju tegelikult raske . See võib küll tunduda tüütuna või ajaraiskamisena , kuid kui see juba elurütmiks muutub , siis on see imelihtne . Prügiga saab ju tegelikkuses teha mitmeid erinevaid asju näiteks ; mõnedest plastmass pudelitest saab teha rahakassasi , kommipaberitest saab punuda poekotti , sama saab ka teha piimapakkenditest , kohvipakkenditest ja muudest tugevast kilepakkenditest . Paljud inimesed viskavad prügi maapinnale täiesti mõtlematult , samas aga kinnitavad endale et kindlasti on see juba 1 aasta pärast kõdunenud . Kuid kas see on ka nii
Vahe eesmärkideni jõudmine annab enesekindlust, tead et saad tööga hakkama ja oled võimeline veelgi enamaks. Mis mind motiveerib õppima? Raamatupidamist oli mul suur soov õppida juba peale põhikooli. Kuna seda saab õppida ainult gümnaasiumi haridusega ei jäänud mul muud üle kui valida: kas kutsekool või gümnaasium. Valisin kutsekooli ning erialaks laomajandus. Põhjuseid oli mitu: kolm aastat gümnaasiumis tundus mulle täieliku ajaraiskamisena ning kutsekoolis käies on mul kolme aastaga omandatud amet ning ka haridus, mille oleksin omandanud gümnaasiumis. Laomajanduse eriala osutus valituks tänu sellele, et õppekavas oli sees raamatupidamise alused, mille läbisin 30 tunni mahus. Tol ajal motiveeris mind õppima suur soov tulevikus iseseisvalt tööd teha. Kujutasin endale palju kordi ette, kuidas ma istun kontoris laua taga, ees on suur hunnik pabereid ning mul on vaba valik otsustada kuidas ning
Ei ole tähtis, et kirjutatu oleks kuidagi loogiliselt korrastatud. Põhiline on hakata kirjutama, ükskõik mis selle teemaga seoses esimesena pähe kargab. Kui mitte midagi pähe ei karga, tuleb ikkagi kirjutada, kas või seda, et küll see on ikka üks rumal teema. Kirjutamist katkestada ei tohi, midagi maha tõmmata või parandada ei tohi ja midagi üle lugeda ka ei tohi, enne kui täpselt 10 minutit on möödas. Selline kirjutamine võib tunduda jabura ajaraiskamisena, kuid tegelikult on see üsna efektiivne viis häid ideid saada ja kirjutamisele hoog sisse anda. Teema veeretamine sobib hästi ka eksamil: sellises olukorras võib tekkida tugev stress, mis kammitseb mõtlemist, see omakorda tekitab kirjutamiskrambi, mida veelgi süvendab mõnede usinate kaaslaste nägemine, kes juba virgalt midagi paberile kribivad. Aeg kulub ja hirm, et ühtegi mõtet ei tule, aina süveneb.
pika kerimisega raskem infot leida. Murdes kerimise selgeteks sektsioonideks, on võimalik aga jäljendada ka mitmeleheküljelisust. Saab olema väga huvitav jälgida, milline kerimise tehnika tulevikus võidutsema jääb, kuid praegusel hetkel on küll pika kerimisega saite rohkem, kui lühikesega. Kui siin minu arvamust küsida, siis mina eelistaksin lühemat kerimist, kuna oma kärsitusest tahan ma infot kiirelt ja kohe. Pikalt kerimine tundub mulle ajaraiskamisena ja tavaliselt ei suuda ma ühtegi lehte täiesti lõpuni kerida. Card layouts e. kaartidega kujundus, kus iga kaart kujutab endas ühtset kontseptsiooni – need on kui sisumahutid, mis edastavad olulist informatsiooni. Kaartide ristkülikukujulisus muudab nad lihtsasti ümberpaigutatavateks erinevatele seadmetele. Minuarvates väga hea lahendus, nii visuaalselt, kui ka funktsionaalselt. Üheks parimaks näiteks võiks tuua Pinteresti, kus on kasutatud kaartidega kujundust
saab sõnades väljendada, ja kindlasti seda, mida ei saa. Asiaatide kultuurid on äärmiselt visuaalsed ja sümbolitele suunatud. Vaikuse kasutamine Passiivne vaikimine lastes ajal sõnadeta edasi liikuda võib Aasias olla aktiivse suhtlemise vorm. Kommentaaride vahel võivad olla pikad vaikusehetked, kuid need kestavad harva mitu minutit. Kui teie kuulajad vaikivad, on kõige parem ka ise vait olla, kuigi see võib aega arvestavale lääne inimesele tundusa raske ja ajaraiskamisena. See on ehk kõige varjatum suhtlemisvorm, kuid ometi on ta seda. Pidage meeles, et Aasias, kus peab sõnadega ettevaatlik olema, on ,,vaikus kuldne"; neid, kes liiga palju räägivad, peetakse lapsikuteks. Kuna lääne inimesed peavad vaikust ebamugavaks, kipuvad nad seda jutuga täitma. Kui teie sisetunne ütleb, et vaikus tekkis vastuseks pingele või võimalikule vääritimõistmisele, on kõige targem
Taolise kriitika vajalikkust ka tänapäeva uutes oludes põhjendab teatud määral Julia Kristeva mässu- käsitlus [J. K r i s t e v a, Sens et non-sens de la révolte. Pouvoirs et limites de la psychanalyse I. Paris, 1996.], mida on refereerinud Hasso Krull (Krull 1998: 136- 139). Kristeva lähtub praeguse aja uuenenud situatsioonist: mäss on saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks; mässu-teema on muutunud väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub kasutu ajaraiskamisena; maailm on lõpmatuseni reglementeeritud ning elurütm nii kiire, et kellelgi pole aega enam mässata: seetõttu lastakse meedial seda enese eest teha. Kristeva küsib, milline võiks olla tänapäeva mäss ning miks on seda nii raske ette kujutada. Ta leiab, et "uus maailmakord" on juba olemas, see on "normaliseeriv, samas vääratav (normalisateur et falsifiable)" (Krull 1998: 136). Võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja administratiivsete karistuste kaudu
annaabi.ee 
