AJALUGU KT nr 3 (0)

AJALUGU KT nr 3 
  1. Stalinism  Stalinism on Jossif Stalini loodud  ​poliitika​ ​sotsialismi​ ülesehitamiseks ja  kommunistliku ühiskonna ​ väljaarendamiseks. NSV Liidus rakendatuna loos  see  ​Stalinliku revolutsiooni​ tulemusena "sotsiaalautokraatliku" poliitilise  süsteemi aastatel 1929–1953 ja määras seeläbi NSV Liidule omased 
põhijooned, mis ajapikku nõrgenedes ja hägustudes püsisid kuni Nõukogude 
Liidu lõpuni. Alates 1948. aastast algas ka uute satelliitriikide staliniseerimine. 
Üldine sotsialismileeri destaliniseerimine algas pärast Stalini surma.  Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem,  ​ühiskonnaelu  kõigi külgede range reeglistamine ja salapolitseilik jälgimine, primitiivne 
üldkohustuslik kommunistlik ideoloogia,  ​juhikultus​, tegeliku ​demokraatia​,  vabaduse ​ ja ​õiguste​ mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas vene ​šovinism​,  agressiivne  ​välispoliitika​, piiramatu omavoli ja ​klassivõitluse​ nimel korda  saadetud massiterror "vaenulike" klasside (talupojad, aadelkond jt eraomandi 
valdajad), vähemusrahvuste, haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, 
spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaenlaste 
otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega. 
 
2. Saksamaa tegevus. Austria ja Tšehhoslovakkia anastamine. 
Rahustamispoliitika.  Lääneriigid protestisid, mis diktaatori jultumusele ainult hoogu lisasid.  1935. aastal astus Saksamaa välja Rahvasteliidust ning loobus Locarno 
lepingu täitmisest, see andis märku kavast asuda revideerima Euroopa riikide 
piire. Saksamaa edusammudest sai innustust Itaalia.  1938. aastaks olid Hitleri positsioonid nii Saksamaal kui ka  rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima 
oma maailmavallutuskava. Hitleri esimeseks ohvriks sai Austria. 1938. aasta 
veebruaris esitas Hitler Austriale ultimaatumi, nõudes vangistatud natside 
vabastamist ning nende juhi nimetamist valitsuse etteotsa. Austria ei suutnud 
vastu seista ning alistus. Pealegi paljudele austerlastele meeldisid natsid. 
1938. aastal marssisid Saksa väed riiki ning järgmisel päeval teatati Austria 
Saksamaaga liitmisest, mis sai tuntuks kui anšluss.  Austria liitmine Saksamaaga tekitas demokraatlikes maades suurt  ärevust. Hakati mõistma, et Hitleri rahustamine polegi nii lihtne, samas ei 
söandatud tema vastu välja astuda. Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse 
jätnud ega polnud sõjaks valmis. Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga 


kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville 
Chamberlain. 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia 
ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tšehhoslovakkiat 
loovutama Sudeedimaa, kuid tagas ülejäänud Tšehhoslovakkia puutumatuse. 
Üksi jäetud tšehhid ei söandanud suurriikide diktaadile vastu hakata ning 
alistusid.   Läänes võeti Müncheni leping vastu vaimustusega. Londonis  juubeldavatele rahvamassidele esinedes teatas Neville Chamberlain, et ta tõi 
„rahu kogu meie põlvkonnale“. Rahul oldi lepinguga ka Ameerika 
Ühendriikides. Hitleri õhutusel kuulutas end iseseisvaks Slovakkia ning 
järgmisel päeval hõivasid Saksa ja Ungari väed ülejäänud Tšehhoslovakkia. 
Iseseisev Tšehhoslovakkia riik lakkas olemast.  
 
3. MRP 
MRP - ​Molotovi-Ribbentropi pakt ​- ehk Saksamaa ja NSV Liidu  mittekallaletungileping sõlmiti 23. augustil 1939 Moskvas. Alla kirjutasid 
Saksamaa välisminister ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar. Pooled 
kohustusid hoiduma agressiivsest tegevusest teineteise vastu ning teise 
lepingupoole vastu suunatud liitudest ja kokkulepetest. Lepingu salajane 
lisaprotokoll jaotas mõjupiirkonnad Ida-Euroopas: Soome ja Balti riigid ning 
Rumeeniale kuulunud Bessaraabia arvati NSV Liidu mõjualasse, Poola jaotati. 
Leping võimaldas Saksamaal rünnata Poolat, see leidis aset 1. septembril 
1939 ja seda peetakse Teise maailmasõja alguseks. 
 
4. II Maailmasõja algus. 
MRP-ga sai Hitler vabad käed Poola ründamiseks. Sõjaplaan rajanes 
veendumusel, et Poola õnnestub purustada enne, kui lääneriigid jõuavad oma 
jõud mobiliseerida. Hitleri käsul organiseeriti Saksa-Poola piiril 
provokatsioone. Hitler süüdistas Poolat Saksamaa ründamises ning tungis 1. 
septembril 1939 sõda kuulutamata Poolale kallale. 2 päeva hiljem kuulutasid 
Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja, kuid tegelikult nad sõtta veel 
ei sekkunud. 
 
5. Balti riikide okupeerimine. Talvesõda 
Salaprotokolli alusel okupeeris NSV Liit Ida-Poola ja sundis Balti riikidele 
peale  ​vastastikuse abistamise lepingud​, mille alusel paigutati Balti riikidesse  NSV Liidu sõjaväebaasid. Soome keeldus vastastikuse abistamise lepingust. 
NSV Liit ründas Soomet, vallandades Talvesõja. Rahvasteliit kuulutas selle 
tõttu NSV Liidu agressoriks ja heitis NSVLi endast välja.  


Kui Teine maailmasõda oli alanud, Poola jagatud ning Baltimaadesse  sõjaväebaasid rajatud, esitas Nõukogude Liit ka Soomele karmid nõudmised: 
loovutada alasid ning sõlmida vastastikuse abistamise leping. Soomlased aga 
lükkasid NSV Liidu nõudmised tagasi. Nad ei olnud nõus piirimuutustega ega 
Vene sõjaväebaaside loomisega Soome aladel.  Nüüd alustati Nõukogude Liidus ägedat Soome-vastast kihutustööd.  Nõukogude propaganda väitis isegi, et Soome kavatseb oma võimast 
idanaabrit rünnata. 1939. aasta novembris süüdistas NSV Liit Soomet selles, 
et tolle suurtükivägi olevat tulistanud Nõukogude vägesid. Tegelikult oli see 
piiritüli venelaste lavastatud.   Stalin paiskas soomlaste vastu peaaegu pool miljonit meest, 2000 tanki  ning 1000 lennukit. Soome sõjaväkke, kuulus 300 000 meest, ligikaudu 100 
lennukit ning umbes 50 tanki. Esialgu lootis Nõukogude juhtkond naaberriigi 
paari nädalaga vallutada ning seal punavõim kehtestada. Soome rahva ja 
kaitseväe kangelaslikkus ning Punaarmee väejuhtide saamatus tõmbasid 
Stalini vallutusplaanile kriipsu peale. Vaatamata tohutule ülekaalule ei suutnud 
Nõukogude sõjavägi kahe kuu jooksul Mannerheimi liini läbi murda. Vene 
väed kandsid suuri kaotusi - iga langenud soomlase kohta sai surma 4-5 
punaarmeelast.