1870.aastatelhakkas Hurt vedama Aleksandrikooli liikumist, mis oli pühendatud Aleksander I-le, rajada eesti keelne rahvakool. Aleksandri kool asutati Põltsamaa lähedal ,olude sunnil vene keelsena. Eesti rahva valguse-, pimeduse-ja koiduaeg Aastatel 1868-1870 pidas pidas Carl Robert Jakobson Tartus Vanemuise seltsis kolm eesti rahvuslikule ärkamisele üleskutsutavad kõnet. Neist esimeses viskas ta kinda baltisakslastele, kes käsitlesid ennast kultuuritootjatena ja visandab vastupidise ajaloopildi, mis kujutab eeslasti kunagise vägeva kultuurrahvana. ,,Kolm soovimist,, Jakob Hurt tõusis eesti rahvusliku liikumise liidrite hulka oma kõnega esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. Aastal. Seal sõnastas ta kolme soovina oma rahvusliku liikumise programmi. Seltsiliikumine ja rahvusliku kultuuri sünd Seltsiliikumise teke Eestlaste silmaringi avardas seltsidesse astumine. Seltsid oli kindla põhikirjaga oma algatuslikud ühendused. Euroopas levis see alates 18.sajandi teisest poolest,
Hollandi ajaloofilosoof Frank Ankersmit (sünd. 1945): "Antropoloogia väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga. Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on onud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremale mõistmisele. Ajaloolist uurimust ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda ainest on uuritud ja milliseid üldiseid järeldusi suudetakse teha." Briti antropoloog E. E. Evans-Pritchard (19021973): "Anthropology must choose between being history or being nothing. (...) History must choose between being social anthropology or being nothing." E. E. Evans-Pritchard, History and Anthropology (Manchester, 1961), lk. 20. Ajaloolise antropoloogia kriitika
väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga. Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on olnud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremal mõistmisel. Ajaloouurimust ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda ainest on uuritud ja milliseid üldiseid järeldusi suudetakse teha.” Ajaloolise antropoloogia kriitika • Ebavõrdne dialoog: ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias.
Iseseisvas Eestis lähtuda neist nõuetest, raskuspunkt lai rahvamass, eestlaskond. Talurahva olukord ja eneseavaldused. Kodumaa kolgaste minevikku ka lokaaltasandil ajaloo uurimine kihelkonnad, külad. Hans Kruus peamine uurimisprobleem võitlus vabaduse kaitseks, muinassõda-püüdlused vabadust tagas võita. Rahvusliku uuestisünd, isetegevuse arendamine, Eesti rahva eluolust orja ajal. Uet uurimishuvi ei peaks olema ainult eestlusel. Uue ajaloopildi põhimõtteid avarast perspektiivist, suhtes teistes maades toimuvate ajalooprotsessidega. Mis mõjud? Mis meie maa ajalugu teistele mõjutanud? Sulatas etnograafiat, arheoloogiat jne ainelisest kultuurist ,keelest jne. Uus kogu kontseptsioon, kus agraar jne probleeme käsitleti eesti rahva ajaloo varjust väljatoomisena. Näitamaks eesti rahva arengut ja küpsuseni jõudmist rahvusriigini jõudmisel. I köide toimetas Harri Moora, II köite Hans Kruus ja II köite Liiv
Raimond Kaugver ,,Kirjad laagrist", Arvo Valton ,,Masendus ja lootus". 2. Mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni traagiline lapsepõlv ,,Ahasveeruse uni" ja ,,Katkuhaud" (psühholoogiliselt väga intensiivsemalt kujutatud sõja järgseid valikuid ja valu. Traumakirjandusele omasest puruneva perekonna kujundist lähtuvalt tõstatakse metsavenna loo raames üles lähiajalugu puudutavad mahavaikitud küsimused. Reeturi ja kangelase motiivi kasutamine näitab ametliku ajaloopildi võimalikku ekslikkust ning ajaloolise tõe sõltuvust poliitilistest ja ideoloogilistest hoiakutest), Sofi Oksaneni romaanid, eelkõige ,,Puhastus", Andrei Ivanov vene kogukonna trauma kogemus romaanis ,,Peotäis põrmu"). Ekstreemsed kogemused surutakse alateadvusse ja neid ei taheta meelde tuletada, sest need tekitavad piinlikkust, elustavad sündmustega kaasnenud valutunde ja hirmu. Kuid mälestus neist sündmustest jääb ometi inimest häirima või ,,kummitama"
sest see ei ole usutav, kuid et hiljem pärslaste loaga on hakatud ehitama templit ning siis ka üsna ruttu lõpetatud on palju tõenäolisem. Selle loa paigutamine Kyrose aega on toimunud kronistliku konseptsiooni terviklikkuse huvides, mis pidas tähtsaks ajalooteoloogilistel põhjustel alustada ehitust kohe.Prohvetite Haggai ja Sakarja sõnad ajast ca 520 käivad ilmselt templiehitamise alguse kohta ja mitte ehitustööde jätkamisest. Kronistliku ajaloopildi analüüs teeb tõenäoliseks sündmuste järgmise käigu: kuigi ei ole võimatu, et Kyros peale võimule tulemist Paabelis lubas anda tagasi röövitud kultusriistad ja taastada Jerusalemma pühamu nõnda kui teisedki pühamud riigis, on ometi palju tõenäolisem, et kõik see sündis alles Darius I loal. Eksulantide tagasipöördumise käsku Kyros ilmselt ei ole andnud ja on üldse vähetõenäoline, et säärast asja oleks korraldatud dekreediga. Muidugi pidi selleks olema võimudel vaikiv
annaabi.ee 
