Ajalooline isiksus on ,,maailmavaimu usaldusisik", kuid selliste suurte isiksuste saatus on alati õnnetu; nad ei ilmu ajalooareenile naudinguteks, nende elu on raske töö. Nad kas surevad vara ( nagu Makedoonia Aleksander ) või nad tapetakse ( nagu Caesar ) või pagendatakse ( nagu Napoleon ). See on ka arusaadav, leiab Hegel, sest nad kaotavad tähtses maailmavaimu jaoks niipea, kui nad on teostanud oma ajaloolise missiooni. Kokkuvõte Hegel keskendub oma ajaloofilosoofias maailmavaimule ning leiab, et see on on kõikide protsesside aluseks. Maailmavaim kehastub erinevatel perioodidel erinevateks inimesteks ja rahvasteks ning mõjutab läbi nende ajaloo kujunemist. Hegeli jaoks on protestantlikud inimesed - germaani rahvad maailmavaimu poolt ainsana mitte hüljatud rahvad. Lisaks leiab ta, et suured inimesed, keda maailmavaim on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks, lõpetavad oma elutee kurvalt
filosoofia põhiprobleemide peamine sõnastaja ja nende üldiste lahenduste näitaja. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale, kasutades Platoni ja uusplatoonikute motiive. Augustinus ei saanud küll olla platoonik ega uusplatoonik, sest nende koolkondade mõned iseloomulikud õpetused on kristliku usuga täielikult ühitamatud, nagu näiteks loomine eelnevalt eksisteerivast mateeriast, hinge eeleksistents ja emanatsiooniõpetus.1 1.2. Ajaloofilosoofia Augustinuse ajaloofilosoofias on keskne koht vastakatel jõududel, mis tulevad esile jumaliku maailmaplaani teostumisel. Maine-poliitiline valitsuspiirkond (civitas terrena) ja Jumala kogukond või riik (civitas Dei) jäävad teineteisest lahutatuks, isegi kui nad on selles maailmas väliselt kokku põimunud. Civitas terrena't ei samastata ühegi riigi ajaloolise kujuga, pigem on see kõigi nende osaduskond, kelle ülimaks hüveks on osasaamine maistest
Selles seisnebki Hegeli järgi areng absoluutse universaalse mõistuse ehk absoluutse vaimu suunas. Tõeni jõudmine tähendab Hegeli jaoks terviklikkuse saavutamist, igat laadi piirangute ületamist. Hegel käsitles umbes 40 kategooriat. Enne teda oli filosoofia kategooriaid põhjalikumalt käsitlenud üksnes Aristoteles (kümmekond kategooriat + õpetus neljast põhjusest, mis oli samuti antud filosoofia kategooriate keeles, kuigi Aristoteles ise seda nii ei mõistnud). Hegeli ajaloofilosoofias tähendab ajalugu inimese vabaduse määra suurenemist. Üksikisiku teod sõltuvad maailma mõistusest, mitte üksikisiku soovidest. Dialektika tähendab seda, et maailmas toimub pidev vastandite võitlus. Ainult selle läbi on võimalik areng. Vastandite võitluse ületamisega jõutakse järgmisele arengutasemele. Eristatakse kolme dialektika seadust: vastandite ühtsuse ja võitluse seadus, kvantiteedi kvaliteediks ülemineku seadus, eituse eitamise seadus.
Esindatud paljude kuulsate nimedega, eriti vene liberaalne positivistlik ajalooteadus ja selle Peterburi koolkond. Kes noorte õppejõudude kasvupõlluks, töö Tartu Ülikoolis. Peterburis oluliseks õpetajaks Nikolai Karejev. Karejev tegeles Prantsuse revolutsiooni ajalooga (proletariaat) ja 20. sajandi alguse ajalooga. Realism ja rahvusvahelised suhted riikide vahel. Need tema jüngri Edgar Treibergi peamisteks suundadeks. Eriti õppejõuna. Karejev ka ajaloofilosoofias tugev. Ivan Lappo Leedu-Vene riigi asjatundja. Lappo leidis rakenduse Leedus Kaunase ülikooli õppejõuna. Tartus luges ajaloo historiograafiat, allikaõpetust ja seminare. Ka Jevgeni Tark siin lühikest aega, kelle loengud popid, tugev 19. sajandi rahvusvaheliste suhte alal. Hiljem Nõukogude ajaloolasena tugev, kuigi ka päris mittemarksistlikest vaadetest hoolimata taluti ja koguni hinnati. Soome ja rootsi ajaloolased kolmandaks komponendiks, sealt
Oluline pole see, kas inimene on isiklikul tasandil moraalne, ent moraalsus väljendub selles, kuidas ta on väljaspool (ühiskond, perekond). Seega ei ole üksikisikul mingit tähtsust, ent toimib maailma vaim. Näiteks ajaloo suurisikud ei olnud sellised oma isikuomaduste pärast, vaid see tulenes maailma vaimust, mis realiseeris oma eesmärke nende kaudu. On olemas ajalooline paratamatus, mis inimest mõjutab, inimene ei vormi ajalugu. Hegeli mõju on kõige suurem just ajaloofilosoofias. Kui tundub, et miski on absurdne või ebaaus, siis tegelikult on see ajalooliselt väga mõistlik see on paratamatu. Tema ideedest saavad tõuke marksism ja eksistentsialism. Konservatismi alguseks peetakse perioodi pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni, tähelepanuväärsemaks teoseks Burke'i ,,Prantsuse revolutsiooni peegeldusi". Tema põhiidee: ajalugu ei ole spekulatiivsete targutuste tulemus vaid traditsioonide, ettekuulutuste, moraalsete veendumuste ja tavade kogum
Hermeneutikud püüavad jõuda mõistmisele, kusjuures tekib nn hermeneutiline ring: osasid tõlgendatakse terviku kaudu ning tervikut omakorda osade kaudu. Terminit hakkas kasutama üks esimesi tuntud filosoofe hermeneutikuid: Friedrich Schleiermacher (1768-1834). Tutvume mõnede hermeneutiliste ajaloofilosoofidega. 35 Ajaloofilosoofia on ajaloo filosoofiline mõtestamine. Ajaloofilosoofia ei ole mitte osa ajalooteadusest, nii nagu keelefilosoofiagi pole osa keeleteadusest. Ajaloofilosoofias käsitletakse filosoofilisi küsimusi tuginedes ajaloole kui eriteadusele ning püüdes selgitada ajalugu kui protsessi. (Hermen. ja ajaloofilosoofia on ristuvad mõisted!) Wilhelm DILTHEY (1833-1911) püüdis rakendada tekstimõistmise reeglid elu ja ajaloo käsitlemiseks. Dilthey püüdis mõista ajalugu kui terviklikku maailma. Mida võiks tähendada mõistmine? Mõistmise käigus me tajume meelelisi märke ning mõistame selle abil psüühikat, mitte
annaabi.ee 
