1933.aastal Under ja Adson uude majja elama Nõmmel. 1940.aastatel Saksa okupatsiooni ajal, ilmus luulekogu Mureliku suuga. 1944,aastal lahkusid Adson ja Under Eestist, mindi Rootsi. 1957.aastani teatrtimuuseumis töötas., ning avaldas mitu uut luulekogu. Ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule. M. Underi luulet iseloomustab tundlik ja sõnavaralt rikas keelekasutus. Ta arendas edasi luule vormi (sonett, ballaad, legend). Gustab Suits inspireeris Underit. Siuru Printsess ja ajalaulik. August Gailit nimetab Underit Noor-Eesti puhkema läinud õieks tänus tema pamfletile Sinises tualetis daam. Kõige siurulikum luulekogu: Sonetid(1917). Tema loomingus paistab silma uudne ja isikupärane armastuslüürika. Underi kujutuslaad on impressionistlik. Tema luuletus Ehtides iseloomustab hästi Siuru-aegse Underi poeetilist maailma. Tema kujundid toetuvad hästi eristavatele võtetele- võrdlustele, metafooridele ja epiteetidele. Kleit ja sellesse riietuv naine sarnanevad lillede,
Seda lugedes tekib kujutluspilt üksildasest naisest, kes istub päikeseloojangul ühe vana terrassi trepil ja vaatab päikeseloojangut ning uneleb lillelõhnas. Underi luuletustest on väga romantiline miljöö. Ta annab edasi erksaid meeltemuljeid- eeskätt värve ja varjundeid ning lõhnaaistinguid. Paljud Underi luuletused on sonetid, seda nõudlikku klassikalist vormi järgib luuletaja põhijoontes kindlalt , kuigi lubab endale ka vabadusi. 1920. aastal sai temast ajalaulik. Romantlilisest naisest, kes naudib päikeseloojangut terrassil on äkki saanud koolnuhaisulisse hädaorgu, otsekui maailmalõpu aega, mille tulemuseks on inetu, õudne ja ebaloomulik maailm. Tema kaks luulekogu ,,Verivalla" (1920) ja ,,Pärisosa" (1923) kirjeldavad maailma hädasid väga emotsionaalselt. Kogus ,,Verivalla" esineb ka korduvalt Piibli motiive. Luuletuses ,,Appihüüd" on selgelt näha Underi usku jumalasse. Ta kustub Jumalat taevast alla, et ta annaks inimestele
Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval oli ülekaalus hoopiski üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust. Globaalse katastroofi teema läbib selgelt näiteks Johannes Barbaruse luulekogu "Katastroofid", Marie Underi kogu "Verivalla" nimiluuletus on samuti otsekui maailmalõpu painajalik nägemus, kus põrgu on tõusnud maa peale ja kustutanud isegi taeva. Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema, sagedasem on manitsus või üleskutse iseendaga aru pidama, sisemiselt puhastuda. Omapärasemad ajalaulikud olid Barbarus ("Epiloog") ja Alle ("Karistai"). 1920. aastate hakul, nn rühmituste aja lõpul, võib kirjanduses leida nii varasemate traditsioonide järgimist kui uudseid, modernistlikke katsetusi. Mitmekesisus puudutab samavõrd luule vormi kui temaatikat
Globaalse katastroofi teema läbib selgelt näiteks Johannes Barbaruse luulekogu ,,Katastroofid" (1920). Samanimelisest tsüklist loeme: ,,Lääb hukka kõik...planeet kui haisev pomm" (,,Katastroof 1"). Marie Underi kogu ,,Verivalla" (1920) nimiluuletus on samuti otsekui maailmalõpu painajalik nägemus, kus põrgu on tõusnud maa peale ja kustutanud isegi taeva. Leidlike metafooridega loob Under õudseid pilte. Inimkonda tabanud katastroofi le vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema. Barbaruse ja Alle luuletuses kõneleb karistaja, õiglane kättemaksja, nagu viitab Alle luuletuse ,,Karistai" pealkiri. Veel sagedasem on aga manitsus või üleskutse iseendaga aru pidada, sisemiselt puhastuda. ,,Oo, vaata, inimene, eneselle silmi!" hüütakse Barbaruse luuletuses ,,Epiloog". Inimene teebki seda näiteks Underi luuletuses ,,Ma elan". Katastroofis ellujäänu tunneb
erinevas tonaalsuses, on nimelt ajastu ja üksikisiku vahekorrad: poeedi ängistus vaimselt vaenulikus, provintsilikult tuimas keskkonnas, tema siiras soov tõsta mässu selle ümbruse vastu või vähemalt valjuhäälsete pilkavate äikeseprahvakutega õhku puhastada. Alles süvendavad mitmed tegurid aastatega pessimismi, mis küünib viimse piirini " Ummiklainete " veergudel. Tundlikus poeetilises pildistuses või satiirilises kõverpeeglis registreerib Alle kui ajalaulik kodanliku Eesti esimese aastatosina ühiskondlikku ja vaimset nägu kuni riigilaevukese isikliku elu karilejooksmiseni kapitalistliku maailma majanduskriisi päevil, et sedastada: läbi limuliste müüri laeva ükski vool ei kanna! Asjatult sa otsid randa. (Surnud veed 1)
truudusetuse pärast. · Saab iseloomustada fraasiga ,,pidu katku ajal" Ajaluule · 1920. paika tekkinud ajaluule, 1920. aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. · Ajaluulele andisid nimetuse luuletajad ise. · Globaalse katastroofi teema läbib selgelt luuletusi ( J. Barbaruse luulekogud, M. Underi" Verivall") · Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema. ( Alle ja Barbaruse luuletustes kõneleb karistaja, õiglane kättemaksja) · Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka , kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on
annaabi.ee 
