Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa
Jõeperes korrapärane vennastekogudus, mis jäi pikema aja kestel ainsaks kogu Põhja-Eestis. Oma ametis oli ta kokku 11 aastat, mil pidi taas Ungru mõisa tagasi minema.48 45 R. Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 404. 46 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 47 R. Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 402. 48 Samas, 401. Suuresti tänu vennastekogudustele omandatud kirjaoskusele ning kõnepidamise vilumusele, õnnestus paljudel velistel pääseda ka mõisaametisse (kingsepad, aidamehed), eriti kui mõisnik ise pooldas hernhuutlust. Paljudel juhtudel pääsesid sellised hernhuutlikud talupojad ka pärisorjusest ennem vabaks kui üldine talurahva mass. Eesõigustatud positsiooni abil jõudsid nad ka enamasti jõukamale majanduslikule järjele, mis ühenduses laiema silmaringiga võimaldas ka lastele paremat haridust anda. Kui pärisorjast talupoegadel polnud võimalus kõrgemat haridust saada, siis mõisameeste, köstrite ja linnaeestlaste pojad võitlesid
+ Üksjalad adratalupoegade nooremad pojad, kes rajasid talu uutele maadele. Seetõttu oli nende teonorm väiksem- 1 jalapäev nädalas (siit ka nende omapärane nimetus). Hiljem sulasid adratalupoegadega kokku. Jalategu töötasid mõisavahenditega + Vabatalupojad olid vabad teotööst ja tasusid koormisi rahas. Ka talupoegadest mõisa ametimehed (kupjad, aidamehed jne) olid vabatalupojad + maavabad üksikud muistsete eestlaste järeltulijad, kelle kohustus oli teenimine feodaali ratsaväes. Makse ei maksnud. Vabadikud- sai lisaks ka endale mingi maalapi mida harida, sulased- töötasid Jüripäevast Mihklipäevani Träälid- orjad Talupoegade olukord 14.-16. saj Mõisate arvu kasv
Suuremates taludes kasutati sulaste ja teenijatüdrukute abi. · Üksjalad- peamiselt adratalupoegade nooremad pojad, kes rajasid talu uutele maadele. Seetõttu oli nende teonorm väiksem- 1 jalapäev nädalas (siit ka nende omapärane nimetus). Hiljem sulasid adratalupoegadega kokku. (Jalapäev töö mõisa põllul hobuseta või härjata) · Vabatalupojad- olid vabad teotööst ja tasusid koormisi rahas. Ka talupoegadest mõisa ametimehed (kupjad, aidamehed jne) olid vabatalupojad. · Maavabad- üksikud muistsete eestlaste järeltulijad, kelle kohustus oli teenimine feodaali ratsaväes. Makse ei maksnud. · Sulased, tüdrukud, vabadikud teenisid palgalistena või päevilistena taludes, maata talupojad. Kuigi sõjalisi väljaastumisi enam ei esinenud, ei leppinud eestlased siiski kujunenud olukorraga kergesti. Piiriäärsetel aladel püüti põgeneda Venemaale, Soome või Rootsi. Otsiti mõisaid, kus koormised olid kergemad
Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse
Eesti ühiskonnas on olnud sümboolse ja sotsiaalse kapitali kogunemine häiritud. Eestlastel on läbi sajandite puudunud oma rahvuslik eliit. Ja kui see on olnud, siis on see olnud pigem vaimne kui majanduslik. Eesti oma austatud eliit on läbi aegade olnud haritlaskond. Ülejää- nud eliidi esindajad on olnud kollaborandid – kupjad, kiltrid, aidamehed, parteilased. 110 Eesti eliit on suures osas jäänud anonüümseks. Teda iseloomustavad pigem ristideta hauad kui nimed marmortahvlil. Sõjaeelne ühiskonna koorekiht hävis lootusetus vastupanuliikumises, lahingutes Narva all, Sinimägedes ja Emajõel, võitlustes Eesti metsades ja soodes, küüditamisel ning vangilaagrites. 1990. aastate alguseks oli vana eliit hävinud või hävitatud. Seega puudus
annaabi.ee 
