ja protsent koguarvust, ektoparasiitide suhteline arvukus. Tulemuste põhjal anti hinnang vähipopulatsiooni seisundile, püügi võimalikule mõjule, haiguste ja ektoparasiitide esinemisele ning vähivaenlaste mõjule. Jõevähi arvukuse määratlemiseks kasutati Soome vähiuurijate poolt esitatud skaalat: CPUE üle 10 vähi arvukus väga kõrge; CPUE 4-10 vähi arvukus kõrge; CPUE 1-4 vähi arvukus keskmine; CPUE alla 1 vähi arvukus madal. 3.3 Seirealad Aheru järv, Ahja jõgi, Amme jõgi, Karujärv, Kavadi järv, Kubija järv, Kuke peakraav, Kuningvere järv, Kurtna Saarejärv, Kurtna Suurjärv, Luguse jõgi, Mustjõgi, Mustoja, Paadrema jõgi, Pangodi järv, Pedja jõgi, Punapea jõgi, Põltsamaa jõgi, Pülme järv, Rannapungerja jõgi, Soodla jõgi, Tänavjärv, Vidrike järv, Voki järv, Väinjärv, Värska laht, Ärma jõgi 4. Tulemused Järgnevalt on ära toodud aastatel 2000-2009 läbi viidud seireprojektide kokkuvõtvad
Pinnamood: Pinnavormistik kujunenud jääaja lõpul piki Võrtsjärve ja Võru-Hargla nõgu kulgenud liustikuvoolude otsmiste ja servmiste settekuhjatistena. Pole välja kujunenud suuri orge. Lõunapoolses keskosas tekkinud jää kauema püsimise tõttu nõod. Ümarad korrapärase põhikujuga küngasmõhnad. Kagus ääristavad ala 2 oosmõhnastikku. Foto: Arne Ader Vetevõrk: 60 järve. Enamus paiknevad kõrgustiku keskosas – suuremad Aheru, Ähijärv. Kirdes kaitsealused Keema järved. Kõrgustikult lähtuvad lühikesed veevoolud- lõunasuunas Mustjõkke Hargla oja, Ahli jõgi ja Maru oja; läänesuunas väikesesse Emajõkke Ärnu jõgi. Muld- ja taimekate: Väga mitmekesine reljeefi vaheldusrikkusi tõttu. Suur soomuldade osakaal 33%. Suurem osakaal kui Otepääl ja Haanjas. Männikute osakaal suurem kui Haanjas ja Otepääl (29%). Peaaegu puuduvad nõmme- ja rabamännikud.Karula rahvuspargis on üsna mitmekesine floora ja fauna
suurenenud, seda kajastab mõndades inimeste poolt rikutud kaldalõikudes esinev taimestik. Järve tervise seisukohalt pole liigtoitelisus kasulik; eriti madalamates järvedes viib see mudastumisele, kinnikasvamisele ja hääbumisele. Ähijärve seisundit võib siiski veel pidada võrdlemisi heaks, seda näitab ka liigirikkus. Siit on leitud mitmeid vetika- ja vesikirbuharuldusi, kusjuures vetikate poolest on tegemist ühe Eesti liigirikkama järvega (sarnane on ka Aheru järv). Suvel leidub nende liike avavees tavaliselt vähemalt sada (heas seisundis eutroofse järve keskmine on 5060). Veesiseseid taimi on vaid veerand liikide üldarvust, neist sagedasim kaelus-penikeel, järgmine läik- penikeel. Küllalt tihti leidub taimevaeseid liivaseid kaldalõike, mis meelitavad suplema, aga rahutu põhjareljeefi ja kohati järsult suureneva sügavuse tõttu peab siiski olema ettevaatlik. 12 KASUTATUD KIRJANDUS: 1
Pinnaehituse muutused kajastuvad selgelt ka muld- ja taimkatte erinevustes. Kuigi Karulas on hästi selgelt eristatavad kaks maastikulist piirkonda: moreen- või moreenkattega küngastest koosnev kuplistik ja jääsulaveetekkeliste küngaste (mõhnad ja oosmõhnad) vöönd, on need omakorda jaotatavad väiksemateks maastikuüksusteks (joonis). Lähem iseloomustus osadest maastikuüksustest, mis paiknevad rahvuspargi piires, kuigi näiteks Aheru oosmõhnastik on pinnamoelt Karula kõrgustiku kõige mitmekesisem piirkond oma männikute ning suurepäraste marja- ja seenemetsadega. Maastikuliselt erilisemad piirkonnad: Kaika kuplistik Domineerivad keskmise suhtelise kõrgusega (10 25 m) kuplid, mille hulka lisandub üksikuid kõrgemaid ja madalamaid künkaid (kühmusid). Pikka aega oli kuplistik kaetud heinamaadega, mis pakkusid suuresti silmailu, kuna kuplite kuju ja piirid olid selgelt nähtavad. Nüüd
geneetiliselt seotud Otepää kõrgustikuga. Kõrgustik on kirde-edela suunaline ja tekkinud jääliustiku servaalal viimase jääaja lõpus. Otepää kõrgustikust lahutab seda ürgorg. Kuna Karulas on palju korrapärase põhijoonisega kuplilaadseid pinnavorme nim seda ka Karula kuplistikuks. Kõrgeim tipp on 137 m Tornimäel. Suuri orge sellel kõrgustikul pole. Suuremad järved on Ähijärv ja Aheru. Saadjärve voorestik – asub Pandiverest kagus ja ulatub Tartu lähisteni. Selle kõrgemas põhjaosas on Laiuse mägi kõrgusega 144 m. Iseloomulikeks pinnavormideks on voored ja nende vahele jäävad piklikud nõod, mis on tekkinud mandrijää vooliva ehk kulutus-kuhje tagajärjel liustiku serva lähedal. Mitmetes voortevahelistes nõgudes on järved, milledest paljud on tänaseks sood. Keskne veesoon on Amme jõgi. Vooremaa idaserval ja lõunaosas
Valdavalt on kõrgustiku piiriks 70–75 m vaheline kõrgusvahemik. Kõrgustiku pindala ulatub ligi 275 k -ni. Maapinna absoluutne kõrgus kõrgustiku eri piirkondades on enamasti ühesugune, 110–120 m, välja arvatud kõrgustiku lääneosa Kaagjärve lähikonnas, kus see jääb vaid 95 m kõrgusele. Kõrgeim koht on Rebasemõisa Tornimägi (137 m). [4] Joonis 2. Karula maastik Tornimäelt Kõrgustiku keskosas on suurte tasasepõhjaliste soostunud nõgude ala, mille edelaserva ehib Aheru järv. Suurt nõgudeala ääristab kagus ja lõunas Koobassaare künnis, mis jaotab kogu Karula kõrgustiku üldjoontes kaheks osaks. Sellest loodesse jääb pindalalt oluliselt suurem ning valdavalt künkliku pinnamoega osa. Kagus, Silla ja Pikassaare kandis kohtab aga nn oosmõhnastiku ala, mis koosneb iseloomulikest lehvikuna paiknevaist piklikest oositaolistest künnistest ja seljakutest ning neid lahutavatest soostunud tasandikest. [1] 4
Valdavalt on kõrgustiku piiriks 7075 m vaheline kõrgusvahemik. Kõrgustiku pindala ulatub ligi 275 k -ni. Maapinna absoluutne kõrgus kõrgustiku eri piirkondades on enamasti ühesugune, 110120 m, välja arvatud kõrgustiku lääneosa Kaagjärve lähikonnas, kus see jääb vaid 95 m kõrgusele. Kõrgeim koht on Rebasemõisa Tornimägi (137 m). [4] Joonis 2. Karula maastik Tornimäelt Kõrgustiku keskosas on suurte tasasepõhjaliste soostunud nõgude ala, mille edelaserva ehib Aheru järv. Suurt nõgudeala ääristab kagus ja lõunas Koobassaare künnis, mis jaotab kogu Karula kõrgustiku üldjoontes kaheks osaks. Sellest loodesse jääb pindalalt oluliselt suurem ning valdavalt künkliku pinnamoega osa. Kagus, Silla ja Pikassaare kandis kohtab aga nn oosmõhnastiku ala, mis koosneb iseloomulikest lehvikuna paiknevaist piklikest oositaolistest künnistest ja seljakutest ning neid lahutavatest soostunud tasandikest. [1] 1.1.3 Maastikuline liigendus
veekogud. Nad on kujunenud oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon. Liikide arv on aga väiksem ja liigiline koosseis küllaltki erinev. Mikotroofsete järvede grupp on samuti väga heterogeenne, sisaldades endisi eutrofeerunud düstroofseid ja semidüstroofseid, hüpertrofeerunud eutroofseid ja makrofüüdijärvi. Kõige tüüpilisemad esindajad asuvad Hargla ja Valga nõos (nt. Koobassaare, Aheru), kunagiste jääsulamisvete vooluteedes, mis on praeguseks tugevalt soostunud. Miksotroofsele tüübile on enamasti omane suur liigirikkus, Kalgiveelistes miksotroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass ja klorofüll hulk keskmised, kuid liigiline koosseis rikkalikum võrreldes teiste tüüpidega. Koosseisult sarnaneb selle rühma fütoplankton kalgiveeliste eutroofsete järvede omaga, kuid on suurema biomassi ja rikkalikuma liikide arvuga. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et
annaabi.ee 
