*Seal, kus on hapnikku rohkem vaja, laienevad veresooned. Verd saab juurde võtta maksast või põrnast. Kui maks verest tühjaks jookseb, tekib piste(äkilise koormuse suurenemise korral-nt. ilma varema soojenduseta trenni tehes). Et pistet ei tekkist, tuleb enne sportimist teha soojendusharjutusi. Veregrupid *Punaliblede pinnal ja vereplasmas on olemas väikesi moodustisi, mida kutsutakse aglutinogeenideks(üldnimetus-antigeen). Nad paiknevad punaliblede membraanide peal. Vastavate aglutinogeenide suhtes on plasmas võimalik aglutiniinide(üldnimetus-antikehad) esinemine. Vastavalt nende kobinatsioonidele eristatakse veregruppe. Nende klassifikatsioone on enam kui üks: 1) AB0 klassifikatsioon, mille avastas Landsteinen. Vastavalt sellele klassifikatsioonile on 4 veregruppi: Grupp aglutinogeenid Aglutiniinid plasmas 0(I) puudub anti A ja anti B A(II) A anti B B(III) B anti A
3.Isotoonilise, hüpertoonilise ja hüpotoonilise lahuse mõiste? Isotooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma osmootse rõhuga. Inimese vereplasmaga isotooniline lahus on 0,9% NaCl. Hüpertooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem kui vereplasma osmootne rõhk. Hüpotooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on madalam kui vereplasma osmootne rõhk. 4.Missugused erütrotsüütide omadused määravad veregruppide ABO-süsteemi? Aglutinogeenide (entigeen erütrotsüütidel) ja aglutiniinide (entikehad seerumis) esinemine. Aglutinogeeni kokkusaamisel samanimelise aglutiiniga toimub antigeen-antikeha reaktsioon punaliblede kokkukleepumine e hemolüüs. 0-veregrupp ei ole aglutinogeene A - A aglutinogeen B B aglutiongeen AB A ja B aglutinogeenid 5.Millised aglutiniinid esinevad 0, A, B ja AB grupi vereseerumis? 0 anti-A ja anti-A A anti-B B anti-A AB ei ole aglutiine 6
lahustunult! 7) Regulaatorained – hormoonid jne. reguleerivad paljude protsesside kulgu rakkudes Veregrupid. Vereülekannete puhul on oluline eri inimeste vere sobivus: mittesobiva vere ülekandel tekib aglutinatsioon – erütrotsüütide kokkukleepumine, ja hemolüüs – erütrotsüütide lagunemine. Vere gruppideks jagamise aluseks on erütrotsüütide pinnal asuvate erinevate molekulide – antigeenide (aglutinogeenide) ja plasmas leiduvate antikehade (aglutiniinide) esinemine ja vahekord. Teaduslikes uuringuis arvestatakse kokku ca 40 eri veregrupiga, igapäevases kliinilises praktikas on piisav, kui määratakse grupp ABO süsteemis (4 gruppi), Rh süsteemis (2 gruppi) ja “üldsobivus” muude, nõrgemate süsteemide (MNS, Lewis jne.) suhtes kokku. Veregrupid (jätk) ABO süsteem : A grupp – erütrotsüüdi pinnal aglutinogeen A, plasmas aglutiniin b; B
55. Miks on sekreteeritavate valkude glükosüülimine vajalik. Õige konformatsiooni omandamine, rakkude vastastikune identifikatsioon ja adhesioon, tagab organellidevahelise liikumise, suurendab resistentsust proteeaside suhtes. Epiteelirakud produtseerivad mutsiine, mis on olulised epiteelirakke katva lima tekkes. Kodeeriv osa pikeneb ja lisajuppe jääb vähemaks? mutsiin vs mütsiin 56. Mis määrab A, B, O vererühmad. Neid määravad A v B aglutinogeenide olemasolu v puudumine. 57. Tähistage tabelis milliste doonor ja aktseptorvererühmade vahel võib vereülekandeid teha. Vastavasse kohta lisada + 58. Mida tuleb ette võtta, et reesuskonflikti puhul (Rh negatiivne ema, Rh positiivne laps) vältida teise lapse sündimisel loote kahjustamist reesusvalgu antikehadega? Reesuskonflikti ärahoidmiseks süstitakse Rh negatiivsetele naistele profülaktiliselt Rhimmunoglobuliine.
kleepuvad kokku –aglutinatsioon - ning selle tagajärjel ei saa täita oma põhifunktsiooni, milleks on hingamisgaaside transport. See toob kaasa elutähtsate organite talitluse häired ning pikas perspektiivis organismi huku. Suuremas koguses tohib üle kanda vaid sama grupi verd. Veregruppe tehakse samuti kindlaks erinevate testide käigus, segades kokku erineva grupi vered ning hinnates aglutinatsiooni teket. Reesusfaktor: Peale A- ja B-aglutinogeenide on punalibledel ka teisi, nt D-antigeen Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antigeenid, millest määravaks saab D- antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga puudub, on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspostitiivne – 85% inimestel D-antigeeniga peab arvestama: 1) Vere ülekanne – üle tohib kanda vaid sama reesusfaktoriga verd, et vältida aglutinatsiooni ja hemolüüsi teket
punalibled kleepuvad kokku – aglutinatsioon - ning selle tagajärjel ei saa täita oma põhifunktsiooni, milleks on hingamisgaaside transport. See toob kaasa elutähtsate organite talitluse häired ning pikas perspektiivis organismi huku. Suuremas koguses tohib üle kanda vaid sama grupi verd. Veregruppe tehakse samuti kindlaks erinevate testide käigus, segades kokku erineva grupi vered ning hinnates aglutinatsiooni teket. Reesusfaktor: Peale A- ja B-aglutinogeenide on punalibledel ka teisi, nt D-antigeen Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antigeenid, millest määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga puudub, on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspostitiivne – 85% inimestel D-antigeeniga peab arvestama: 1. Vere ülekanne – üle tohib kanda vaid sama reesusfaktoriga verd, et vältida aglutinatsiooni ja hemolüüsi teket
annaabi.ee 
