Neid oli kolm: Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond. Nemad koondasid aadikke, kaitsesid nende huvisid, lahendasid kohalikke küsimusi ning käisid koos maapäevadel. Rootsi ajal loodi ka kohtukorraldus, mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Maakondlikul tasandil tegutsesid meeskohtu ja maakohtud. Sealt edasi raskemate kuritegude korral pöörduti Eestimaa Ülemmaakohtusse või Liivimaa Õuekohtusse. Veel oli võimalik pöörduda ka kõige madalama astme poole ehk Eesti adrakohtu või Liivima sillakohtu poole. Ma arvan, et kohtusüsteem oli päris hästi väljatöötatud. Rootsi ajal aga kehtisid mõisatele Rootsi seadused. Tol ajal tehti ka Liivimaa majandusreglement, mis kehtis ainult kronumõisatele. Nimelt piirati kodukari õigust, keelati talupoegade võõrandamine, peremeeste karistamise õigust. Lisaks viidi majanduskohustused kooskõlla reaalusega, talude pärimisõigus kehetstati ja kõigil oli õigus kaevata mõisnike peale. Kui 1680
aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju- ja Virumaal. 14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud. 15. sajandil sai alguse talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks. Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. 1671. aastal anti
aja jooksul talupoegade koormised, eriti teotöö, kasvasid. 13) 14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud. 14) #Pärisorjus ehk pärisorjuslik sõltuvus on isiku kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste. #Sunnismaisus oli üks pärisorjuse põhitunnuseid millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks. Sunnismaine talupoeg ei tohtinud feodaali loata elukohta vahetada. l. 41 15) Talupojad elasid väikestes külades, kus majad paiknesid tihedalt koos
sajandil peaaegu täielikult üle loonusrendilt raharendile. Talupoegade vastuhakke esines palju väljendudes kaebuste esitamises mõisnike peale, vastuhakkamistes mõisasundijaile ning minema kolimistega. Kuna talupoegade omavolinine ümberasumine teise feodaali valdustesse oli muutunud pea massiliseks, võtsid mõisnikud piirkonniti vastu vastastikulise otsuse, mis ütles, et pagenud talupoeg tuleb välja anda. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud. 15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Sunnismaisus muudeti samal ajal üldiseks, mis võttis ära nende liikumisvabaduse elukoha valimiseks- sunnismaine talupoeg tohtis elukohta vahetada vaid feodaali loal. 1558. 1583
oli aadlike surve tõttu ja kuningas vajas aadlike toetust, muidu oleks Vene võimu toetanud. Rootsi võimu kehtestamisega muudeti umber kohtukorraldus ja kohtuvõim, mis varasematel aegadel siin puudus. Kujunes erinevaks liivimaal ja eestimaal Eestimaal: Esimese astme kohus adrakohus- tegeles talupoegade asjadega, mõisnike ja talupoegade vahelised tülid jne. Seal oli ka üks talupojast kohtunik, kelle hääl palju küll ei maksnud Meeskohus- ainult aadlike asjad. Talupojal õigus adrakohtu otsus edasi kaevata pmst, kuid tavaliselt seda siiski ei juhtunud. Eestimaa Ülemmaakohus- kohalolev kõige kõrgem aste, kuhu talupoegade asjad ei jõudnud. Aadlite omavahelised asjad. Liivimaal Esimese astme kohus Sillakohus- samad põhimõtted Maakohus- Riiklik lossikohus- see aste puudud Eestimaal, oli sisuliselt aadlike jaoks Liivimaa Õuekohus, 4 ja kõige kõrgem aste,asus Riias.
1.Esimese astme kohus adrakohus. Tegeles 1.Sillakohus talupoegadevaheliste asjadega. 2.Maakohus Oli üks talupojast kohtunik, kelle hääl küll väga 3. aste Riiklik lossi kohus(eestimaal puudus)- ei maksnud, aga ta oli olemas sisuliselt aadlike jaoks 2.Teine aste oli meeskohus, kuhu läksid ainuld 4. kõige kõrgem Liivimaa õue kohus, mis asus aadlike vahelised asjad. Teoreetiliselt oli Riias talupojal õigus adrakohtu otsus edasi kaevata , aga seda ei tehtud kunagi 3.Kõige kõrgem oli Estimaa Ülem maa kohus- ainult aadlikud *Kõige kõrgem oli Rootsi kuningas (kuulub mõlema alla) ,tema oli kõige tähtsam.Seadus, mis lubas pöörduda otse kuninga poole.!Mõni üksiks eesti talupoeg sinna ka jõudis. Rootsi suhtus Liivimaasse kui vallutatud provintsi, Eestimaa oli Rootsi riigi osa. Seega suhtumine nendesse kahte kubermangu täiesti erinev. Eestis oli 17 saj alguses juba välja kujunenud
annaabi.ee 
