Abraham Lincoln (0)

Abraham Lincoln

Referaat

8.a Tallinna Õismäe gümnaasium

Sisukord

 Sissejuhatus Elu enne poliitilist tegevust  Poliitilise tegevuse algus  Töö kongressis  Orjuse küsimus ja liitumine vabariiklastega  Ameerika Ühendriikide president  Surm  Isiklik elu  Tsitaadid  Kokkuvõte  Kasutatud allikad

Sissejuhatus

Abraham Lincoln (12. veebruar 1809 Hardini maakond, Kentucky – 15. 
aprill 1865 Washington, D.C.) oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja 16. 
president 1861–1865. Lincoln oli esimene Vabariikliku Partei esindaja USA presidendi ametis. 
Tema valitsusaja peamisteks saavutusteks peetakse orjanduse 
deklaratiivset kaotamist Ameerika Ühendriikidega sõdivas Ameerika 
Riikide Konföderatsioonis (1. jaanuaril 1863) ja neli aastat kestnud 
kodusõja võitmist (9. aprillil 1865). Valisin referaadiks selle isiku, sest ta tundus olevat huvitav. Ta oli ka väga 
tähtis Ameerika Ühendriikide ajaloos.

Enne poliitilist tegevust

Abraham Lincoln sündis puusepp Thomas Lincolni ja tema abikaasa Nancy 
Hacks Lincolni teise lapsena Kentucky osariigis. Usutunnistuselt olid 
Lincolnid baptistid. 1816 kolis nende perekond naabruses asuvasse 
Indiana osariiki, kus maaomandi küsimus oli selgemalt lahendatud kui 
Kentucky's. Seal asusid nad elama Little Pigeon Creek'i, kus Abraham pidi 
juba lapsena tegelema farmi- ja metsatööga. 1818 suri tema ema ja 
aastast 1819 kasvatas teda võõrasema Sarah Bush Johnston. Koolis käis ta
nende aastate jooksul üsna juhuslikult, kuid kasutas iga võimalust oma 
oskuste piires raamatuid lugeda. 1828 ja 1831 külastas ta jõelaeval 
reisides New Orleansi linna. 1830 kolis nende perekond Indiana osariigist 
Illinois' osariiki, asustamata alale Sangamoni jõe ääres. Illinois' osariigiga 
jäi Lincolni elu seotuks aastani 1861. Poliitilise tegevuse algus
1831 New Orleans'ist naastes ei läinud Abraham kaasa oma isaga, kes oli 
taas kolimas, vaid asus elama New Salemi külla, kus töötas poemüüjana. 
Märtsis 1832 astus ta esimese olulise poliitilise sammu, seades üles oma 
kandidatuuri Illinois' Üldassambleesse. Kandideerimise ajal liitus ta 
armeega, mis pidas sel ajal lahinguid indiaanlastega, kuid oma 
kolmekuulise teenistuse ajal ta lahingutes ei osalenud. 6. augustil 1832 
toimunud valimistel ei osutunud ta valituks, kuid esimene poliitiline 
kogemus oli omandatud. Samal ajal ei kulgenud asjad ettevõtluses kuigi 
edukalt - veel samal aastal pankrotistus tema kauplus ja 1833 ka järgmine 
kauplus, mille järel asus tulevane president tööle New Salemi 
postiametnikuna. 1834 kujunes poliitilises elus Abraham Lincolnile murdepunktiks: Viigide 
Partei nimekirjas - sellesse parteisse kuulus ka tema isa Thomas - valiti ta 
4. augustil 1834 Illinois' Üldassambleesse. Saadikutöö kõrvalt alustas 
Lincoln õpinguid õigusteaduses. Kui ta 1. augustil 1836 Üldassambleesse tagasi valiti, oli 27-aastasest 
noormehest saanud juba Viigide Partei juht Illinois' osariigis. Sama aasta 
septembris sai ta peale kahte aastat õigusteaduse õpinguid loa 
praktiseerida juristina. 1837 osales ta Illnois' osariigi pealinna üleviimisel 
Springfieldi ja asus ka ise sinna elama. Poliitilise tegevuse kõrvalt töötas 
Lincoln nüüd advokaadina ja sai 1839 loa osaleda USA ringkonnakohtu 
protsessidel. Üldassambleesse valiti ta tagasi ka 1838 ja 1840, kuid üha 
enam mõjutasid tema elu sellel perioodil depressioon ja keerukad 
naissuhted (kuni katkestatud kihlusteni välja). 1842 kujunes uueks muutuste aastaks - Lincoln ei pürginud enam 
Üldassambleesse ja abiellus sama aasta sügisel Mary Ann Todd'iga 1843 üritas Abraham Lincoln kandideerida Ameerika Ühendriikide 
Kongressi, kuid tema kandidatuur ei leidnud parteikaaslaste seas piisavat 
toetust. 1844 aitas ta korraldada presidendikandidaat Henry Clay' 
kampaaniat ja 1846 seadis uuesti üles oma kandidatuuri USA Kongressi. 
Sel korral kiitis partei Lincolni kandidatuuri heaks ja 3. augustil 1846 
valisid Illinois' elanikud ta oma esindajaks Kongressis. Töö kongressis Parlamendi (Kongressi) liikmeks olemine tähendas pidevat tööd Ameerika 
Ühendriikide pealinnas ja 1847 koliski Lincolnide perekond Washingtoni. 6. 
detsembril 1847 alustas Abraham Lincoln tegevust Kongressi 30. koosseisu
liikmena. Kuna Viigide Partei seisis sel ajal vastu Mehhiko-Ameerika sõjale, 
siis astus ta korduvalt Kongressis üles sõnavõttudega sõda alustanud 
presidendi James Polki vastu. 1848 aitas Lincoln korraldada Viigide Partei 
presidendikandidaadi Zachary Taylori edukat kampaaniat. Järgmiseks 
aastaks oli ta aga poliitikast väsinud, keeldus kandideerimast uuesti 
Kongressi ja pöördus 31. märtsil 1849 tagasi koju Springfieldi, kus tegutses
5 aastat ainult juristina, pälvides hüüdnime "Aus Abe" (Honest Abe). Orjuse küsimus ja  liitumine vabariiklastega Lincolni ajendas poliitikasse tagasi pöörduma 1854 Kongressi poolt vastu 
võetud Kansase-Nebraska akt, mille eesmärk oli lahendada Kansase aladel
orjapidamise lubamise või keelamise pärast puhkenud tüli vaidlusaluse 
territooriumi kaheks jagamise teel ning lubades mõlemal piirkonnal ise 
otsustada orjandust puudutavaid küsimusi. Kuna see seadus võimaldas 
edaspidi enamushääletuse teel seadustada orjanduse leviku 
piirkondadesse, kus see varem oli keelatud, pidas Lincoln seda 
ebamoraalseks. Siinkohal tuleb rõhutada, et Abraham Lincoln ei olnud 
mingil juhul orjanduse likvideerimise pooldaja, vaid pidas seda 
lõunaosariikide elanike põhiseaduslikuks õiguseks, kuid tema isiklikud 
veendumused ei lubanud orje pidada ja võimaluste loomist orjanduse 
laiendamiseks pidas ta Ameerika Ühendriikidele ebasobivaks teguviisiks. Seismaks vastu sellele Demokraatliku Partei poolt sisse viidud 
seadusemuudatusele pürgis Lincoln 1855 Ameerika Ühendriikide 
Senatisse, kuid ei osutunud valituks. Ta otsustas seejärel liituda Kansase-
Nebraska akti vastaste asutatud Vabariikliku Parteiga ja asutas 29. mail 
1856 Vabariikliku Partei organisatsiooni Illinois' osariigis. Selle poliitilise 
jõuga jäi tema elu seotuks surmani. 16. juunil 1858 valiti ta Vabariikliku Partei senaatorikandidaadiks Illinois' 
osariigis. Tema valimisdebatid demokraadist senaatori Stephen 
Douglasega, ühe Kansase-Nebraska akti peamise toetajaga, tõid talle 
üleriigilist kuulsust ja parandasid tema positsiooni parteis. 1860 antakse 
need debatid ka raamatuna välja. Vaatamata edukale esinemisele 
debattidel valiti senaatoriks siiski Douglas. 18. mail 1860 esitati Lincoln Vabariiklaste Partei presidendikandidaadiks. 
Tema vastasteks valimistel olid lõunaosariikide demokraat John 
Breckinridge ja vana oponent, põhjaosariikide demokraat Stephen 
Douglas. 6. novembril 1860 osutus ta valituks, pälvides 180 valijamehe 
toetuse 303-st. Ameerika Ühendriikide  president Abraham Lincoln lahkus Springfieldist Washingtoni veebruaris 1861 ja 
vannutati presidendiks 4. märtsil 1861. Presidendi amet langes ta õlule 
raskel ajal, sest tema valimisvõidu teatavaks saamise järel oli 20. 
detsembril 1860 Lõuna-Carolina osariik teatanud oma eraldumisest 
Ameerika Ühendriikidest. Jaanuaris 1861 järgisid Lõuna-Carolina eeskuju 
Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. 4. veebruaril 
1861 olid need osariigid moodustanud Ameerika Riikide Konföderatsiooni 
ehk sisuliselt uue riigi. Selle eraldumise põhjuseid tuleks näha eelkõige 
nende osariikide rolli vähenemises poliitiliste ja majanduslike küsimuste 
otsustamisel, aga ka rahuolematuses Vabariikliku Partei majandus- ja 
maksupoliitikaga ning osariikide õiguste piiramises keskvalitsuse poolt. 12. aprillil 1861 algas Fort Sumteri tulistamisega Konföderatsiooni vägede 
poolt Ameerika kodusõda (American Civil War) ehk "sõda osariikide vahel" 
(War Between the States). Aprillis ja mais liitusid Konföderatsiooniga veel 
neli osariiki - Virginia, Põhja-Carolina, Tennessee ja Arkansas. Fort Sumteri 
tulistamisele vastas president 15. aprillil miilitsaüksuste kokkukutsumise ja
19. aprillil Konföderatsiooni sadamatele blokaadi kuulutamisega. Neli 
aastat kestnud sõja juhtimine võiduka lõpuni kujunes Abraham Lincolni 
valitsusaja peamiseks ülesandeks. Peale Bull Runi lahingu kaotamist Virginia osariigis juulis 1861 otsustas 
president esimest korda kasutada orjanduse küsimust sõjategevuse 
mõjutamisel Ühendriikide kasuks - 6. augustil kuulutas ta vabaks 
Konföderatsiooni armeesse kuuluvad orjad (oma valimisprogrammis oli ta 
toetanud orjanduse säilitamist lõunaosariikides ja lubanud heaks kiita 
seadused, mis kohustasid põhjaosariike põgenenud orjad tagastama). Kui 
kevadeks 1862 ei olnud suuremad ja sõjaliselt tugevamad Ühendriigid 
suutnud sõjas edu saavutada, võttis Lincoln 11. märtsil 1862 sõjavägede 
üldjuhtimise enda kätte. 20. mail 1862 kinnitas president talundiseaduse (Homestead Act), mille 
alusel hakati asunikele riiklikust maafondist maad jagama. Iga täisealine 
USA kodanik võis selle kohaselt saada madala riigilõivu eest Ühendriikide 
lääneosas kuni 65 hektari suuruse maatüki valdajaks ja olles 5 aastat seda
hooldanud, ka selle täieõiguslikuks omanikuks. Kokku sai talundiseaduse 
alusel maad ligi 2 miljonit ameeriklast. 16. aprillil 1862 kaotas Lincoln orjanduse pealinna Washingtoni osariigis 
Columbia distriktis. 19. juunil keelustas president orjanduse 
territooriumitel - Ühendriikide osades, millele polnud veel omistatud 
osariigi staatust. 1. jaanuaril 1863 kuulutas ta kõik orjad Ameerika 
Ühendriikides vabaks - tegutsedes nii oma valimislubaduste vastaselt, kuid
kindlustades sellega endale igavese koha oma riigi ajaloos. 1864 
vormistati see deklaratsioon USA põhiseaduse 13. täiendusena (13th 
Amendment). 25. veebruaril 1863 pani president aluse riigipankade süsteemile, mille 
eesmärgiks oli koguda Ühendriikide valitsusele ja armeele raha, sundides 
panku ostma riiklikke võlakirju. Ta kehtestas ka esimest korda Ameerika 
Ühendriikide ajaloos tulumaksu. 3. märtsil 1863 seadis Lincoln sisse 
kohustusliku ajateenistuse. 3. juunil 1863 purustasid Ühendriikide väed kindral Robert E. Lee poolt 
juhitud Konföderatsiooni armee Gettysburgi lahingus. See lahing kujunes 
Ameerika kodusõja oluliseks murdepunktiks, märkides sõjaliselt ja 
majanduslikult kurnatud Konföderatsiooni hävingu algust. 8. detsembril 1863 andis president välja dokumendi, millega lubati 
amnestia kõigile Ühendriikide vastases "mässus" osalenud isikutele, kui 
need vannuvad truudust USA konstitutsioonile ja kohustuvad järgima kõiki 
Ühendriikide seadusi. 12. märtsil 1864 loovutas president armee ülemjuhatuse kindral Ulysses S.
Grant'ile. Sama aasta juunis nimetati Lincoln uuesti vabariiklaste 
presidendikandidaadiks ja võitis 8. novembril toimunud 
presidendivalimised, saades 212 valijamehe hääled 233-st. 4. märtsil 1865
vannutati ta teiseks ametiajaks Ameerika Ühendriikide presidendiks; 
asepresidendiks sai senaator Andrew Johnson. 9. aprillil 1865 alistusid kindral Lee väed Virginia osariigis Appomattoxis 
kindral Granti juhitud Ühendriikide vägedele - seda loetakse tänaseni 
Ameerika kodusõja lõpuks. Juba 10. aprillil algasid Washingtonis 
pidustused võidu tähistamiseks. Lincolni juhtimisel oli kodusõda võidetud 
ja USA territoriaalne ühtsus taastatud.
Surm 14. aprillil 1865 külastas president koos abikaasaga Washingtoni Fordi 
teatrit, kus etendus näitemäng "Meie Ameerika onupoeg" ("Our American 
Cousin"). Näidendi kolmanda vaatuse ajal tulistas näitleja John Wilkes 
Booth presidenti pähe, haavates teda surmavalt. Lincoln viidi majja üle tee
teatri vastas, kus ta arstide hoole all teadvusele tulemata 15. aprilli 
hommikul kell 7.22 suri. Presidendi põrm sängitati Oak Ridge'i kalmistule 
kodulinnas Springfieldis. Kuu aega varem, 17. märtsil, oli Booth oma kaasosalistega kavatsenud 
presidendi sõdurite kodu külastamisel röövida, kuid Lincolni plaanide 
muutumise tõttu oli see üritus ebaõnnestunud. Enamasti on Boothi ja tema
kaaslasi peetud lõunaosariikide pooldajaks, kes maksid nii kätte kaotatud 
sõja eest, kuid nagu kõigi riigijuhtide mõrvade puhul on ka Linconi 
surmaga seotud mitmed alternatiivsed vandenõuteooriad. Üks neist 
väidab näiteks, et president mõrvati tema kaitseministri mahitusel, kuna 
Lincoln soovinud sõja lõppedes armee osatähtsust tunduvalt vähendada, 
loobudes karistusekspeditsioonidest lõunaosariikidesse. President Lincoln on ameeriklaste seas üks armastatumaid presidente, 
võisteldes populaarsuse pärast riigi asutaja George Washingtoniga. Paljude
jaoks on ta märter, kes sümboliseerib neile ausust, otsekohesust, austust 
üksikisiku ja vähemuste õiguste vastu. Lõunaosariiklaste seas võib siiski 
sageli kohata ka vastupidist suhtumist, mille kohaselt oli tegu türanniga, 
kes röövis neilt vabaduse ja tõukas lõunaosariigid aastakümneid kestnud 
viletsusse. Isiklik elu Abraham Lincoln tutvus Kentucky orjapidajate tütre Mary Ann Todd'iga 
viimase õe Elizabethi vahendusel 1839 ja noored kihlusid sügisel 1840. 1. 
jaanuaril 1841 katkestas Lincoln nende kihluse, kuid suvel 1842 taastasid 
nad oma suhte ja 4. novembril 1842 abiellusid. Lincolnide peres oli neli poega:
1. Robert Todd Lincoln (1843–1926), poliitik ja jurist
2. Edward Baker Lincoln (1846–1850)
3. William Wallace Lincoln (1850–1862)
4. Thomas Lincoln (1853-1871) Tsitaadid   Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks  Ma olen aeglane kõndija, aga ma ei kõnni kunagi tagurpidi.  Sa võid petta kõiki, sa võid petta kogu aeg, kuid sa ei saa petta kõiki 
kogu aeg.  Pea alati meeles, et sinu enda otsus olla edukas on tähtsam kui kõik 
muu.  Naer on elule nagu rõõmsalt kõikjal kasvav igahaljas taim. Kokkuvõte  Abraham Lincoln oli üks kuulsaimaid Ameerika presidente aastatel 1861-
1865. Tänu temale kaotati orjus ja võideti neli aastat kestnud kodusõda. 
Lincoln oli ka nelja lapse isa. Kodusõjas lõunaosariike toetanud näitleja 
John Wilkes Booth hiilis presidendi looži ja tulistas teda. See lask sai 
tollasele Ameerika presidendile saatuslikuks ja ta suri järgmisel päeval. 
Seega suri Abraham Lincoln 15. aprillil 1865. aastal Washingtonis.  Selle referaadiga sain enda jaoks teada Lincolni elulugu ja tema tähtsust 
Ameerikale.
Kasutatud allikad
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/lincoln_gerdaviks.htm http://www.annaabi.ee/index.php? http://et.wikipedia.org/wiki/Abraham_Lincoln