EOK-i ülesanneteks määras põhikiri sidemed Rahvusvahelise Olümpiakomiteega (ROK), olümpiamängudest osavõtmise, olümpialaste ettevalmistamise ja EOK-i osakondade loomise maakondades. Aastatel 1932--1936 puudus Eestil oma esindaja ROK-is ning vajalikku informatsiooni saadi Soome esindaja kaudu. 1936. a. kinnitati liikmeks suurärimees Joakim Puhk. ROK-i liige oli ta kuni oma vägivaldse surmani 1942. aastal. Dr. Friedrich Akeli tööd EOK-i esimehe kohal jätkas esialgu abiesimehena Johan Laidoner, kes 1934. a. kinnitati ametlikult EOK esimeheks. Olümpiamängudel osalemise õigus anti Eestile 1920.a., kui Eesti esindusele võimaldati osavõtt Antverpeni olümpiamängudes. Eestiga seotud sportlased taliolümpiamängudel Sankt Moritz 11.02. - 19.02.1928 1928. aasta taliolümpiamängud olid II taliolümpiamängud, mis toimusid Sveitsis Sankt Moritzi linnas.1928.a. võistlesid esimeste eestlastena taliolümpial kiiruisutajad Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt
Sõjaväest vabanes ta tagavaraväe lipnikuna ning asus sama aasta sügisel tööle advokaadina Viljandis, kuhu jäi 1914. aastani. Esimeses maailmasõjas oli August Rei ohvitser Peterburi kindluse suurtükiväes (peamiselt Sestroretskis), suvel 1917 Põhjarindel. 4 Eesti Vabariigi algusajad. 1917. aastal tuli Rei Tallinna, kus oli Eesti rahvuslike väeosade organiseerijaid. Ta tegutses Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimehena esimehe Konstantin Pätsi kõrval ja oli ise ülemkomitee esimees juunist 1917. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena oli August Rei tegev eesti sõdurite Eestisse koondamisel ja eesti üksuste loomisel. Ka oli Rei Eesti sõjaväe staabi kohtujaoskonna ülem, lühiajaliselt ka kõrgema sõjakohtu sekretär ning alamleitnant aastast 1918. Pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist septembris 1918 sai August Reist Eesti Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister
EOK-i ülesanneteks määras põhikiri sidemed Rahvusvahelise Olümpiakomiteega (ROK), olümpiamängudest osavõtmise, olümpialaste ettevalmistamise ja EOK-i osakondade loomise maakondades. Aastatel 1932--1936 puudus Eestil oma esindaja ROK-is ning vajalikku informatsiooni saadi Soome esindaja kaudu. 1936. a. kinnitati liikmeks suurärimees Joakim Puhk. ROK-i liige oli ta kuni oma vägivaldse surmani 1942. aastal. Dr. Friedrich Akeli tööd EOK-i esimehe kohal jätkas esialgu abiesimehena Johan Laidoner, kes 1934. a. kinnitati ametlikult EOK esimeheks. Olümpiamängudel osalemise õigus anti Eestile 1920.a., kui Eesti esindusele võimaldati osavõtt Antverpeni olümpiamängudest. 2 http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=7802 4 Eestiga seotud sportlased taliolümpiamängudel. Eesti päritolu sportlasi on ajalugu pillutanud üle maailma ning sundinud võistlema mitmete
EOK-i ülesanneteks määras põhikiri sidemed Rahvusvahelise Olümpiakomiteega (ROK), olümpiamängudest osavõtmise, olümpialaste ettevalmistamise ja EOK-i osakondade loomise maakondades. Aastatel 1932--1936 puudus Eestil oma esindaja ROK-is ning vajalikku informatsiooni saadi Soome esindaja kaudu. 1936. a. kinnitati liikmeks suurärimees Joakim Puhk. ROK-i liige oli ta kuni oma vägivaldse surmani 1942. aastal. Dr. Friedrich Akeli tööd EOK-i esimehe kohal jätkas esialgu abiesimehena Johan Laidoner, kes 1934. a. kinnitati ametlikult EOK esimeheks. Fakte olümpiamängude kohta. Esimene eestlane kirjutas aga end medalivõitjana olümpiaajalukku juba 1912. a. Stockholmi olümpiamängudel. See oli Venemaa võistkonnas võistelnud Martin Klein, kes pälvis hõbemedali kreeka-rooma maadluses. · Olümpiamängudel osalemise õigus anti Eestile 1920.a., kui meie esindusele võimaldati osavõtt Antverpeni olümpiamängudest. Tõstjast Alfred Neulandist sai seal esimene eestlasest
mööda prof. A. v. Oettingeni loengud dogmaatikast ja eetikast ning ta praktikumid. Ülikoolis kuulas ta emakeele õppimiseks ka dr. Mihkel Veske loenguid. Nagu öeldud oli V. Reiman nende kaheksa mehe seas, kes 1883. aasta algul asutajatena Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirjale alla kirjutasid. Õppimise kõrval andus Reiman ülikooliajal eriti intensiivselt just oma akadeemilise organisatsiooni tegevusele. EÜS-is toimis V. Reiman kirjatoimetaja, laekurina, abiesimehena ja lõpuks esimehena, nimelt 1886. aastal 1. ja 2. semestril. Ta oli hingega kõige juures, nagu see oli tema loomuses ja nagu ta oli igal pool ja alati. Esimehena valmistas ta põhjalikult ette päevakorra, nii et koosolijail oli vähe põhjust sõnavõtuks, ja ta semestriaruandes pidi kaebama, et koosolekute ametlikult osal puudus elavus. Ettekandes, mis ta seltsis pidas, olid ikka hästi läbi töötatud, mis iseloomustas ta hoolikust ja põhjalikkust. Peale muu teostas ta juba 1883
Tõnisson tartu linnapeaks, kus ta olevat teinud suurt tööd linna heakorrastamisel. Detsembris 1939 aga kutsusti ta Tallinna ülemlinnapeaks, kust kindralmajor Jaan Toots oli just kohalt vabastatus. See jäi A. Tõnissoni viimaseks ametipostiks ta ajalikus elus. Oma tähtsate ja kõrgete linnavalitsemisametite kõrvalt oli A. Tõnisson esimese Eesti Vabariigi viimastel aastatel tegev ka parlamendis 1937. aastal Rahvuskogu II koja liikmena ja selle juhatuse 1. abiesimehena ning 1938. aastast Riiginõukogu liikmena. Ühiskondlikul alal oli A. Tõnisson aastail 1920 ja 1927 - 1933 Vabariigi Ohvitseride Keskkogu esimees, 1937 .aastat Eesti-Soome Ühingu esimees ja Eeti-Läti ühingu Tartu osakonna esimees; peale selle 1930.aastail paljudes organisatsioonides kas abiesimees, juhatuse liiga või auliiga. Poliitikas oli A. Tõnisson Isamaliidu mees; ta oli 1935. aastast isamaaliidu komitee esimees. Eesti okupeerimisel arreteeriti kindralmajor A. Tõnisson 19
annaabi.ee 
