Mõlemad tahavad anda teisele midagi omalt poolt. Nii mees annabki oma palga, mille naine aga tema kasuks ära kulutab. Ostab mehele miskit, mis talle meeldida võiks. Mees rõõmustab naist ilusate sõnadega, kui ostetud asi talle meele järgi ei ole. Naine ei pea seda teadma, see võib teda muserdada... See stiil jäi aga minujaoks kuidagi liiga lihtsaks ja kuivaks. Liiga tavaline. Oli palju armunud pilke ja ilusaid lauseid, kuid liigmagus. Liiga idülliline abieluliit. Selline armastus on rohkem teismeliste või vastarmunute pärusmaa, kuid abielus peaksid inimesed juba üksteist tundma ja mitte üritama enam teisele meelejärgi olla. Abielus peaks end ju tundma vabana...vähemalt teineteisega suheldes.
Klass:G2ik Sissejuhatus Keskaja naine oli pere- ja sugukondlike piirangute ohver. Keskaegses meeste poolt valitsetud ühiskonnas ei leidu ametlikes dokumentides naisest pea mingit märki.Lugu peeti asteetlikust elu-ja mõttelaadist ning ihadele järeleandmisse ja enese hellitamisesse suhtuti kui inimlikku nõrkusesse. 2013 Keskaja perekond Keskajal tähendas abieluliit eelkõige rahu sõlmimist. Kui naine anti suguvõssa , kellega otsiti lepitust, sai pruudist kokkuleppe tuum. Talle kui tööriistale anti roll, mis oli suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Vältida igasugust laiduväärset käitumist ja hoida sellega jõus kahe leeri liitu, sünnitada järglasi ja aidata kaasa oma uue suguvõsa püsimisele, anda truult tema käsutusse oma keha ja kaasatoodud varad, need olid ülesanded, mis pandi naisele peale
kompleksi, mille kaudu suguvõsa ja perekond takistasid naisel end kehtestamast juriidiliselt, kõlbeliselt ja majanduslikult täieõigusliku isikuna. Perekondliku kontekstiga piirdudes vaatleb see uurimus sugudevahelisi suhteid seal, kus need kõige ilmsemalt ja igapäevasemalt kaasa mängisid: tuumikperekonna ja suguvõsa eesmärkide ning lootusi väljendavate koduste kohustuste ja vastustuste jaotuses. Keskajal tähendas abieluliit eelkõige rahu sõlmimist. Kui naine anti suguvõssa , kellega otsiti lepitust, sai pruudist kokkuleppe tuum. Talle kui üksmeele pandile ja tööriistale anti roll, mis oli suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Vältida igasugust laiduväärset käitumist ja hoida sellega jõus kahe leeri liitu, sünnitada järglasi ja aidata kaasa oma uue suguvõsa püsimisele, anda truult tema käsutusse oma keha ja kaasatoodud varad, need olid ülesanded, mis pandi naisele peale
Abielumoraal oli kiriku relv ühiskondliku korrastamatuse vastu. Abielu eesmärgiks oli vältida igasugust laiduväärset käitumist ja järglaste saamine. Seda tingis eriti asjaolu, et 9. sajandil oli Euroopa elanikkond tunduvalt vähenenud kuna 30-40% inimestest oli jäänud vallaliseks. Kuigi kirik eeldas, et abielu on rajatud kummagi poole vabale kokkuleppele, ent väga tihi otsustasid abielu vanemad. Mõnikord nägid noored tüdrukud oma peigmeest esmakordselt alles abiellumise päeval. Abieluliit tähendas keskajal eelkõige ,,rahu sõlmimist". Perekondadevahelise rivaalitsemise või ka avaliku sõja järel seadis abielu jalule rahu ja oli selle pitseriks. Kui naine anti suguvõssa, kellega otsiti lepitust, sai pruudist kokkuleppe tuum. Talle kui üksmeele pandile ja tööriistale anti roll, mis oli suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Kuigi kiriku abielu puudutavad eerilised põhimõtted kaitsesid üldiselt naist, polnud naistel siiski oma abielu üle
6 vaieldamatult naise ülesanne. Kõigi nende erinevate vajadustega inimeste rahumeelse kooselu pidi tagama naine. Tema oli perekondliku rahu ja koduse korra käskijanna. Keskaegse kodu süda oli magamistuba, kus naine elas, töötas, rasestu ja sünnitas ning kus ta kord suri. Kodu oli naise riik. Hea abielunaine hoolitses majapidamise eest ja viibis kodus. Keskajal tähendas abieluliit eelkõige ,,rahu sõlmimist". Abielu oli side nii üksikisikute kui ka perekondade vahel. Suguvõsa pidi koos hoidma naine. Ta pidi kindlustama abikaasade üksmeelsuse ning hoolitsema suhte eest abikaasa perekonnaga. Konfliktide ära hoidmine kodus ja väljaspool kodu oli naise töö. Abielu peeti keksajal väga tähtsaks. Abielu ei tohtinud lahutada, kuid pärast abikaasa surma võis uuesti abielluda. 12. sajandil sai abielust sakrament, ning ka emadus tõsteti au sisse. Kuni 12
15.sajand: Inglismaa- kaotati alad Pran (100.a sõda 1337-1453), laienes kontrolli all Iirimaa. Pran- tugev ja ühtne, tsentraliseeritud kuningriik, pealinn Pariis. Hispaania- ühtne riik (1492), kogu Hispaania ala ühendatud ühtseks kuningriigiks kuninganna Isabella ja kuningas Fernando. Saksmaa- killustati, nõrgem, Itaalias üksikud riigid. Paavstiriik- taastati paavstide võim, lõpetati suur kiriku lõhe, võimul vaid üks paavst Roomas. Poola- poola+leedu ühtneriik (abieluliit), ristiusk. Põhjamaad- üks suurriik- põhjamaade riik, Soome, Taani, Rootsi, Norra. Baltimaad- eestlased+lätlased. Venemaa- ühtne riik, taastati veneriik, keskuseks Moskva, Moskva suurvürsti riik, osa Ukrainast ja Valgevenest. Bütsants- lakkas olemast (1453), kogu ala Türgi koosseisu. 13.sajandi suurimad linnas Eur olis Konstantinoopol, Cordoba, Pariis, Veneetsia, Milano, Firenze, Genova, Gent, London. Esimsed ülikoolid rajati 12.saj kloostri- v linnakoolid
''lihastest sõpradest'', kes on ilmselt hõimlased. Suguvõsa liikmeid seob suguvõsasisene solidaarsus. Feodaalse perekonna omapära on see, et tema sõjaline funktsioon ja isiklikud sidemed on sama tähtsad kui selle majanduslik roll. Suguvõsade vahel ning sees esines pidevalt käärimisi. Praktiseeriti ohtralt veretasu. Pinged sündisid ka korduvatest abieludest ja arvukatest sohilastest. Abieluõigus. Keskajal tähendas abieluliit eelkõige n.ö. ,,rahu sõlmimist''. Perekondadevahelise rivaalitsemise või ka avaliku sõja järel seadis abielu jalule rahu ning oli selle pitseriks. Alles hiljem toimub abielu alustes ühiskondlikke muudatusi, mille järel tekib ka arusaam abielupaarist endast, kui kõige olulisemast. Abielusi sõprussidemete tagamiseks perekondade vahel kasutati kõrgemas klassis pidevalt. Samuti tehti seda ka madalamates ühiskonnaklassides. Pruudi perekond pidi abiellujatele kaasavara andma.
annaabi.ee 
