Tallinna
Tervishoiu Kõrgkool
optomeetria õppetool
OP2
VÄÄRISMETALLID
PRILLIRAAMIDES
Referaat
materjaliõpetuses
Tallinn 2017
SISSEJUHATUS
Prilliraamide
valmistamiseks on kasutatud mitmeid erinevaid materjale. Kuni 20.
sajandini tehti prilliraame metallidest ja naturaalsetest
materjalideks nagu looma sarv ja kilpkonnaluu. Tänapäeval on
peamisteks kasutatavateks materjalideks endiselt metallid ja nende sulamid , kuid naturaalsed materjalid on asendunud plastidega . ( Wilson 1999).
Materjalid,
millest prilliraame valmistatakse, peavad kindlasti olema kerged,
tugevad, hästi kohandatavad, kosmeetiliselt atraktiivsed, ei tohi
keemiliselt reageerida väliste tegurite ja kehaeritistega ning
peaksid ka olema odavad, et neile oleks nõudlust. (Tamme 2012).
Metallraame
on lihtne reguleerida, on vastupidavad, kerged ja tavaliselt segavad
ka vähem vaatevälja, kui plastikust prilliraamid. (Wilson
1999).
Prilliraamides
kasutatavateks metallideks on pehme ja kerge alumiinium (Al) ja
sagedamani selle sulamid, allergiavaba pronks (Cu), vase-tsingi sulam messing (Cu, Zn), „uushõbe“ ehk nikkel -hõbe, monel, nibrodaal
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2018-06-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marisKivi
Õppematerjali autor
Paide Ühisgümnaasium Väärismetallid Referaat Koostaja: Henry Luts, 9a Paide, 2008 Sissejuhatus Väärismetallid on haruldased metallid, mida peitub maakoores suhteliselt vähe ja millel on kõrge väärtus. Väärismetallide mõiste on läbi teinud pika ajaloolise arengu. Mõnigi nüüdisaja argielu metall (raud, alumiinium) on kunagi olnud väärismetalli seisuses. Tänapäeval loetakse väärismetallideks kulda, hõbedat, plaatinat, pallaadiumi ja nende sulameid. Keemia seisukohalt on väärismetallid ka vask ja elavhõbe. Väärismetallideks loetakse ka plaatinametalle. Plaatinametallid on plaatina ja 5 sellele keemilistelt omadustelt lähedast metalli. Need metallid on iriidium, osmium, palladium, ruteenium ja roodium. 19. Sajandil oli väga kõrge hinnaga väärismetall alumiinium
1557. a nimetas itaalia poeet Julius Caesar Scaliger plaatinat hispaaniakeelse plata (= hõbe) järgi hõbedakeseks e. kassihõbedaks. Põhjalikult kirjeldas hispaanlasest maailmarändur don Antonio de Ulloa oma LõunaAmeerika reisil kogetud kullapesemist, mille käigus eraldati kuld ja plaatina. 1750. a ilmus Inglise filosoofiakirjas William Watsoni ja William Brownriggi kirjutis Poolmetallist nimega plaatina del Pinto. Seda loetakse esimeseks teaduslikuks artikliks plaatinast. Metall ei jõudnud Euroopasse enne 18. sajandit, aga siis saabus tõeline buum ning Louis XVI tõstis ta "metallide kuninga" seisusse. Sajandeid asusid suuremad väljaspool LõunaAmeerikat olevad plaatina leiukoht venemaal. (http://www.euyouth.net/projects/keemia/index.php?sisu=elemendid&element=pt) Järgmised neli plaatinametalli avastasid 1803. aastal Briti teadlased Smithson Tennant ja Londoni Kuningliku Seltsi sekretär William Wollaston.
Sisukord Sisukord............................................................................................................................................... 1 Rasked plaatinametallid.......................................................................................................................2 Kerged plaatinametallid - kolmanda aastatuhande väärismetallid.......................................................6 Kasutatud kirjandus :......................................................................................................................... 11 Rasked plaatinametallid Kuus plaatinametalli jagunevad kaheks kolmeliikmeliseks triaadiks. Muude erinevuste kõrval eristab neid triaade teineteisest metallide tihedus. Kui kergete plaatinametallide tihedus on umbes 12 000 kg/m³, siis rasketel plaatinametallidel on
Plaatina (Pt) 0,105 0,0039 21,45 1770 Palladium (Pd) 0,110 0,0036 12,02 1554 Tina (Sn) 0,12 0,0044 7,31 232 Plii Pb) 0,21 0,0037 11,4 327 Temperatuuritegur antakse käsiraamatutes tavaliselt keskkonna temperatuurile +15 või + 20 °C. Vask(Cu) Vask ja vasesulamid on roosakaspunane hästi töödeldav metall margitähisega Cu-ETP EN –eurostandardis, E-Cu Saksa DIN-is, M Vene GOST-is ja Suurbritannia BS-is 101,C102, mis määravad materjali keemilise koostise ja mehaanilised omadused. Lisaks standardites kasutatavad tunnusnumbrite süsteemid võimaldavad valida materjali tehnoloogilise töötluse (valatud, sepistatud, termiliselt töödeldud jne.) ja nomenklatuuri (leht , latt, varras, traat, toru jne.) alusel Vask on põhiline elektrotehnikas kasutatav
Tänapäeval on palju väga kasulikke vasesulameid, kuid metalli kõrgest hinnast tingituna on need paljudel juhtudel asendumas odavamate materjalidega nagu alumiinium ja plastid. - vasetsingisulamid e. messingid (Cu+Zn) (tuntud ka kui valgevased), - vasetina-, vasealumiiniumi- jt. Sulamid e. pronksid (Cu+Sn), - vaseniklisulamid (Cu+Ni). Minu kodus leidub vaske ja selle sulameid elektrikaablites, müntides, vannitoa torudes, kraanides, traadis, lauatarvetes, ehetes. Kuld (Au) 79* on kollane metall, mida kaevandatakse maapõuest. Tuntud juba iidsetest aegadest, üks hinnalisemaid metalle. Ehetes kasutatav kollane kuld sulatatakse tavaliselt kokku hõbeda või vasega. Valge kuld saavutatakse kulla sulatamisel nikli, pallaadiumi, tsingi ja vasega. Vasega sulatamine annab roosa kulla, hõbeda, vase ja tsingiga sulatamine aga rohelise kulla. Kullaproov näiab kulla sisaldust kullasulamis. Minu kodus leidub kulda ja selle sulameid ehetes, elektrikontaktides.
Korrosiooniks nimetatakse materjali ja keskkonna (õhk, enama metalli segud. gaasid, vesi, kemikaalid) vahelist reaktsiooni, milles materjal hävib. Metalliline sulam on sulam, mille põhikomponent (üle 50%) on metall. Metallide korral eristatakse keemilist korrosiooni, mida Homogeensetes sulamites on erinevate põhjustavad keemilised reaktsioonid metallide ja gaaside elementide aatomid jaotunud ühtlaselt. või vedelike vahel, ja elektrokeemilist korrosiooni, mida Heterogeensed sulamid koosnevad eri koostisega põhjustavad elektrokeemilised reaktsioonid (anoodi ja
Värvilismetallid ja nende sulamid Värvilismetalle ja -sulameid liigitatakse a) tiheduse järgi: · kergemetallid - 5000 kg/m3 (Al, Mg, Ti), · keskmetallid 5000 - 7800 kg/m2 (Sn, Zn, Cr), · rasked metallid üle 7800 kg/m2 (Pb, Cu, Co, Au, W, Mo); b) sulamistemperatuuri järgi: · kergesti sulavad - 327° C (Mg, Al, Pb), · keskmistel temperatuuridel sulavad 327 - 1539° C (Cr, Mn, Ni, Au), · raskesti sulavad > 1539° C (W, Mo, Ti ); c) vääringu järgi · väärismetallid (Pt, Ag, Au), · haruldased metallid (Li, Be, Ti, Ga, W), Tööstuslikult kasutatakse 1) kergeid värvilismetallide Al, Mg, Bn, Cr, Ti, Fe jt. sulameid lennukitööstuses; 2) Al, Cu, Cr, Zn - aparaadiehituses; 3) Ag, Cu, Cr, Al, Zn - mõõteriistades; 4) Al, Cu, (Ag), Fe - juhtmetena elektrotehnikas ja energeetikas; 5) Cu ja Pb, Sn, Zn, Al sulamid (pronksid, messingid, babiidid) - masinaehituses. Tabel 1.1: Värvilismetallide peamised kasutusalad
osakesed puutuvad üksteisega vahetult kokku. Sellisel juhul osakese liikumine jõu toimel lükkab naaberosakese võresõlmest välja. TTK võre korral on libisemispindadeks {111} pinnad (joon 5-13) ja neil omakorda libisemissuundadeks suunad <110> 5.5 Metallide tugevdamise meetodid Metalli plastiline deformatsioon on seotud väga suure hulga dislokatsioonide samaaegse liikumisega. Seega mida kergemini dislokatsioonid metallis liiguvad, seda kergemini metall plastiliselt deformeerub. Metalli tugevusomadused (elastsuspiir, voolamispiir, tõmbetugevus, kõvadus) sõltuvad aga sellest, kui kergesti metall plastiliselt deformeerub. Seetõttu kõik metallide tugevdamise meetodid põhinevad tegelikult dislokatsioonide liikumise takistamises. Kasutatakse järgmisi metallide tugevdamise meetodeid. 1) Terade mõõtmete vähendamine. Kristalliitide vahelisel pinnal lõpeb dislokatsiooni liikumine (libisemine), kuna: - katkeb osakeste vahetu kontakt;
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid