Unistus paremast minevikust Unistus see on midagi isiklikku ja enamasti üsna salajast. Minevik kätkeb endas kõik olnu, olgu see siis sekundi, minuti, nädala, aastate või sajandite eest toimunu. Kas unistus paremast minevikust võib anda meile parema tuleviku? Meie kogemused ja läbielamised, ka meie rahva ajalugu, maailma väljakujunemine kõik on minevikus. Nähes juba toimunut paremates toonides, näeme ka preagu olevat helgemalt ning meie stardipositsioon tuleviku jaoks on parem. Palju oleneb sellest, kuidas me mõtleme ja kui kaugele julgeme unistada. Samas, ei pea alati unistama ettepoole vaadatuna. On teada, et minevik muudab olevikku ja tulevikku, nii ka meie nägemus või arusaam sellest võib neid muuta. Enda minevikku vaadates leiab igaüks ise selle episoodi, mida tahaks unistuses paremaks muuta ja mis võib aidata energilisemalt edasi liikuda. Eestimaad võime näha kui sõdade tallermaad ja piirkonda...
Unistus paremast minevikust Mõtteid ja unistusi, mis tekivad mõeldes Eestile ja selle minevikule, jätmata välja ka olevikku ja tulevikku, on üsna mitmeid. Samas leidub peas koht ka üpris suurele kvantumile küsimustele. Minnes mööda veel tallamata rada, mõtleme sageli, milline otsus on õige? Mida tuleb minevikust tulevikku kaasa võtta? Millist Eestit soovime? Otsustada tuleb juba praegu, tegemata hingedes ruumi apaatiale, mis oli võimul eestlastes kõik need pikad sajandid, mil oldi võõra võimu all. Teame, et Eesti inimasustuse vanust mõõdetakse üheksa ja poole tuhande aastaga, ja võime selle üle uhkust tunda. Samuti on eestlased saavutanud selle vabaduse, mida ihkasid. Piltlikult võib öelda, et mõisa köis ei lohise enam, sest mõis ja köis on omad. Loomulikult pean sellega silmas ka põhimõtet: vabadusega kaasneb alati vastutus. Eesti rahvas on vaba. Elatakse vabaduses ise valida oma elukutse, usk või us...
Unistus paremast minevikust Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke. Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaher...
Unistus paremast minevikust Parem minevik kas sellisele väitele võib üldse mingisugust põhja olla? Me oleme kõik individuaalsed ja meil kõigil on omad probleemid ja erinev tagataust. Meie elukohal on iseloomulik minevik ja samuti rahvusel. Muutes minevikku, muudame me ka olevikku ja ei saa kindel olla, et see oleks nii hea, kui me loodame. Noorena ei oska me mõtelda oma mineviku peale, sest meil praktiliselt polegi seda. Lasteaialapsena on meil kõik lubatud ja pahatihti puudub meil arusaam, mis on õige ja mis väär, seetõttu ei mõtle me olnud asjadest, vaid võtame igat päeva uue avastusena. Kooliealisena õpime me juba mõnel määral mõtlema tagasi sellele, mis oli, ja unistama paremast minevikust. Näiteks hinded, me mõtleme, mis oleks olnud, kui oleks selleks korraks õppinud ja kui oleks saanud paremaid hindeid. Pärast kooli seisame uute valikute ees ja mõtleme, kui palju lihtsam oleks elu, kui oleksi...
Kirjanduse koolieksam 2011 PILET NR.1 1.KRISTJAN JAAK PETERSONI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE Kristjan Jaak Peterson sündis 14.märtsil 1801.aastal Riias. Koolis käis ta Riia algkoolis, seejärel Riia 3-klassilises kreiskoolis ning hiljem Riia kubermangugümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda. 1820.aastal lahkus ülikoolist seda lõpetamata. Hakkas Riias eratunde andma, tegeles luuletamise ja keeleteadusega. Ta tundis kreeka, ladina, saksa, prantsuse ja vene keelt. Rändas vähemalt 2 korda Riiga vanemaid vaatama. Suri kopsutuberkuloosi 4.augustil 1822. LOOMINGU ÜLEVAADE Petersoni ilukirjanduslik looming ei jõudnud tema kaasaegseteni. Veel 19.sajandi lõpul teati teda kui keeleteaduslike artiklite kaasautorit. 1. Uuris keeli ja kirjutas artikleid. 2. Tõlkis rootsi keelest saksa keelde ,,Soome mütoloogia" ning kirjutas lisaks juurde oma ...
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliik...
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitse...
annaabi.ee 
