1.Mükobakterite morfoloogia · Mükobakterid on väga varieeruva suuruse ja morfoloogiaga (läbimõõt 0,2-0,6 x 1,0-10 µm) · Gram-positiivsed pulkbakterid · Nad on liikumatud · Ei moodusta kihnu ega eoseid · Mükobaktereid nimetatakse happekindlateks mikroobideks, sest värvimisel kontsentreeritud värvilahuste ja kuumutamisega Ziehl-Neelseni meetodi järgi ei dekoloreeru värvunud rakud hapete ja aluste toimel · Mükobakterite happekindlus on tingitud nende rakuseina rohkest lipiidide ja vahade sisaldusest, mis muudab nende pinna hüdrofoobseks · Mükobakterid on saledad, sirged või veidi kõverdunud, ühe- või kahekaupa koos olevad pulgakesed 2. Mükobakterite poolt põhjustatud infektsioonid · Tuberkuloos, miliaarne tuberkuloos, tuberkuloosne meningiit, kuse- ja suguelundite
spoore. Rakuseinas on lipiidid, mis sisaldavad mükoolhapet. Patogeensed liigid kasvavad aeglaselt mitmeid nädalaid, saprofüüdid kasvavad juba mõne päevaga. Lipiidide tõttu on nad hüdrofoobsed ja vastupidavad keskkonnas. Mükobakterite seas on väga palju erinevaid liike – keskkonna saprofüüte, opportunistlike kuni obligatoorseid patogeene. Kuigi nad on gram+ tsütokeemiliselt, siis nende kõrge lipiidi ja mükoolhappe sisalduse tõttu on nad värvimisele resistentsed. Ziehl-Neelseni värvimeetodi järgi on nad ZN-+ (punane) – seda kasutatakse ka eristamiseks teistest bakteriest. 1883. avastas R. Koch tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis). M. tuberculosis ja M. bovis on fakultatiivsed rakusisesed parasiidid. 5. B. hyodysenteriae laboratoorne diagnoos ja virulentsusfaktorid Brachyspira * liigub limas, saab kinnituda ja koloniseerida sea sooli. Esineb hemolüütiline (tsütotoksiline) aktiivsus. * toodab proteaase – kahjustab
organismis. B. Mikrobioloogiline diagnoosimine 1. Algmaterjali mikroskoopiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi morfoloogia kindlaksmääramine ja organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma- terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või alkoholiga, värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani- smidele mõne spetsiaalse värvimismeetodi järgi (metüleensinine, akridiinoranž, Gram, Ziehl-Neelsen, Giemsa, tušimeetod jt.) ja uuritakse mikroskoobiga (valgus-, faaskontrast-, pimeväli-, fluorestsentsmikroskoopia). Regist- reeritakse mikroorganismide värvumine, näit. Gram (+) või Gram (–), nende kuju, kihnu, eoste, inklusioonide olemasolu, suurus, asetus omavahel ja organismi rakkude suhtes. Hinnatakse rakulise reaktsiooni iseloomu (koe- rakud, granulo-, lümfo- ja monotsüüdid), põletiku esinemist. 2. Haigustekitaja isoleerimine ja identifitseerimine
Deinococcus. Paksu peptidoglükaankihiga ning välismembraaniga. Värvuvad g(+). Osadel G(+) bakteritel (perekonnad Mycobacterium, Corynebacterium, Nocardia, Rhodococcus) on erilised hüdrofoobsed rakukestad, mis koosnevad peptidoglükaanist, lipoarabinomannaanist, arabinogalaktaanist ja mükoolhapetest. Selliste rakkude permeaablus hüdrofiilsetele molekulidele (näiteks tsefalosporiin) on 1000 korda madalam, kui E. coli'l. Selliste bakterite eristamiseks värvitakse preparaati Ziehl- Neelseni järgi. Rakke kuumutatakse Ziehli karboolfuksiiniga, seejärel loputatakse veega ja pestakse 5% väävelhappega ning seejärel etanooliga. Järelvärvimine tehakse metüleensinisega. Happeresistentsed (acid-fast) bakterid (Mycobacterium) värvuvad selle meetodiga punaselt, sest karboolfuksiin seostub tugevasti nende vahase kestaga. Ülejäänud, nn tavaliste kestadega bakterid värvuvad selle meetodi järgi siniselt. NB!
- E coli - 30 minutit § Gram-positiivne, kuid ei värvu Grami meetodil! § Rakusein sisaldab mükoolhapet § "Happekindel" värvimismeetod § "Happekindlad pulgakesed" on sünonüümiks mükobakterite leiule. Mycobacterium tuberculosis § Avastati 1882 a. R. Kochi poolt. Peamine inimese tuberkuloosi tekitajaks. Nimetatakse sageli BK (Bacillus Kochi). § Morfoloogia. Kergelt kõverdunud, homogeense või teralise struktuuriga happekindlad pulkbakterid. Ziehl-Neeelseni meetodil värvides säravpunane. Röga, mäda preparaatides tihti 2-3 kaupa koos, kultuuris palmikutaoliste moodustistena. Rakuseina ehitus Mükobakterite rakuseina ehitus. Sarnaselt grampositiivsetele mikroobidele omavad mükobakterid suhteliselt paksu peptidoglükaanikihti, millest väljapoole jääb aga ulatuslik lipiide sisaldav rakuseina osa. Vahetult peptidoglükaaniga on seotud mükoolhape koos Darabinoosi ja D-galaktoosi jääkidega. Sellest väljaspool asetsevad nn
Sümptomid: väsimus, kaalukaotus, köha, öine higistamine, rögas võib esineda verd ja mäda (ei pruugi). • Ekstrapulmonaalne tuberkuloos hematogeensel levikul algse replikatsiooniperioodi ajal (immuunkompromiteeritutel, ravimata) diagnostika. • Rakulise immuunsuse määramine nahatestidega (PPD) – aga meil 99,5% BCG saanud, diagnostika komplitseeritud. Probleemid ka areaktiivse organismi korral (kontrolliks Candida). • Mikroskoopia – Ziehl-Neelsen või fluorestsents. • Bakteriaalsed külvid (hommikusest rögast, lastel mao aspiraadist) – kasvavad 3-4 nädalat, uutes puljongites 2 nädalat. Esialgne identifikatsioon koloonia morfoloogia järgi, lõplik biokeemiliselt. • PCR ei ole veel efektiivne (palju mükobaktereid) Ravi ja profülaktika. Ravi pikk, mitme preparaadiga: isoniasiid, etambutool, rifampitsiin, pürasinamiid jt.
annaabi.ee 
