ee/?43659 (04.04.2015). · 6. Surulaste munad. Kättesaadav : http://www.ukleps.org/morphology.html (04.04.2015). · 7. Surulaste Sugukonna liikide arvukus. Kättesaadav: http://mapress.com/zootaxa/2011/f/zt03148p221.pdf (04.04.2015). · 8. Surulaste vanus. Kättesaadav: http://www.lepsoc.org/frequently_asked_questions.php#11 (04.04.2015). · 9. Tontsuru mesitarus. Kättesaadav: http://mesindus.ee/node/2286 (05.04.2015). · 10. Õunap E. Zooloogia- ja Botaanika Instituut (ZBI) 1997-1998a. Liblikaliste välisehituse kirjeldus. Kättesaadav: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/liblik/ (04.04.2015). · 11. Õunap E. Zooloogia- ja Botaanika Instituut (ZBI) 1997-1998b. Liblikaliste bioloogia. Kättesaadav: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/liblik/ (04.04.2015). · 12. Õunap E. Zooloogia- ja Botaanika Instituut (ZBI) 1997-1998c. Surulased (Sphingidae) kirjeldus. Kättesaadav: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/liblik/liblik17.htm (04.04.2015).
Viies tase BRAUNI ASTELSÕNAJALG Süstemaatika Riik: Taimed (Plantae) Hõimkond: Sõnajalgtaimed (Pteridophyta) Klass: Keerdlehikud (Filicopsida) Selts: Polypodiales Sugukond: Sõnajalalised (Dryopteridaceae) Perekond: Astelsõnajalg (Polystichum) Liik: Brauni astelsõnajalg (Polystichum braunii) BRAUNI ASTELSÕNAJALG Esimesena märkas neid 1995. aasta suvel Mare Leis Vilma Kuusk (EPMÜ ZBIst) määras leiu Brauni astelsõnajalaks EPMÜ ZBI Eesti Põllumajandusülikooli (aastast 2005 Eesti Maaülikool) Zooloogia ja Botaanika Instituut. BRAUNI ASTELSÕNAJALG Levik Põhjapoolkera parasvöötmes. Suuremad osalevilad Euroopas (Norras, Rootsis ja KeskEuroopa mägedes) Ida pool paarkümmend üksikleiukohta Venemaal, Ukrainas, Lätis ja Eestis. Suure Munamäe taimedele lähimad liigikaaslased kasvavad Lätis Kuramaal ja sama kaugel Venemaal. BRAUNI ASTELSÕNAJALG Kirjeldus Täiskasvanud taime lehed:
aastast toimuvad Eesti loodusteadlaste päevad. Tähtsamateks floristilisi ja taimesüstemaatilisi kirjutisi publitseerivateks perioodika- või sariväljaanneteks olid sel perioodil "Eesti Loodus", "Loodusevaatleja", "Loodus", "Loodusuurijate Seltsi aruanded", "Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis" (seeria A), "Loodushoid ja Turism" jt. Gustav Vilbaste oli see, kes alustas eesti keelsete loodusteoste väljaandmist. Taimestiku uurimine alates1947. aastast (ZBI (zooloogia botaanika instituut )periood) Tööd jätkasid väga noored inimesed. 1950ndatel aastatel olid ZBI peamisteks edusammudeks Eesti geobotaanilise kaardistamise lõpuleviimine, looduslike rohumaade ulatuslik uurimine, "Eesti NSV floora" 1. köite avaldamine ja järgnevate köidete ettevalmistamine, laiale 5 lugejaskonnale mõeldud taimemääraja koostamine ning esimeste eestikeelsete alamate taimede määrajate üllitamine. 1966
Tallinn, 1995. Ivtshenko, S. Huvitavat botaanikast. Tallinn, Valgus, 1973. Ivtshenko, S. Kiinapuu mõistatused. Tallinn, Valgus, 1969. Kalda, A. Metspipar - pisut saladuslik salumetsataim. Eesti Loodus, 4, 1995. Kask, M., Kuusk, V. jt. Eesti õistaimi. Tallinn, Valgus, 1978. Kask, M., Kuusk, V. jt. Metsa- ja niidutaimed. Tallinn, Valgus, 1978. Kask, M., Kuusk, V. jt. Taimede välimääraja. Tallinn, Valgus, 1975. Krall, H., Kukk, T. jt. Eesti taimede määraja. Tartu, EPMÜ ZBI, Eesti Loodusfoto, 1999. Krall, H., Viljasoo, L. Eestis kasvavad pajud. Abiks loodusvaatlejale nr. 51. Tartu, ENSV TA ja ELUS, 1965. Kukk, T. Eesti taimestik. Tartu - Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999. Kukk, Ü. Eesti kaitstavad taimeliigid. Tartu, Huma, 1999. Kukk, Ü. Looduslikke dekoratiivtaimi. Tallinn, Valgus, 1972. Kukk, Ü. Kaitsealused taimeliigid. II kategooria. Eesti Loodus, 4, 1995. Kukk, Ü. Kaitsealused taimeliigid. III kategooria. Eesti Loodus, 5, 1995. Kukk, Ü
rakendatav taim. 10 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Godet, J.-D. Puude ja põõsaste määraja. Tallinn: Koolibri, 2000. 2. Harilik pihlakas liigikirjeldus. [http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.htm] Viimati kuvatud 04.05.09. 3. Harilik pihlakas. Puud ja põõsad. [http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_pihlakas.html] Viimati kuvatud 04.05.09. 4. Leht, M. Sugukond roosõielised. Eesti taimede määraja. / Toim. Leht, M. Tartu: EMPÜ ZBI, 1999, lk 145-181. 5. Läänelaid, A. Selle aasta puu on pihlakas. 2000. [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0001/pihlakas.html] Viimati kuvatud 04.05.09. 6. Pihlakas on meie koduhaldjas. Terviseleht. [http://www.terviseleht.ee/200038/38_pihlakas.php] Viimati kuvatud 05.05.09. 7. Pooppuu. Puud ja põõsad. [http://www.tihemetsa.ee/dendro/pooppuu.html] Viimati kuvatud 04.05.09. 8. Reitalu, M. Mitme pihlaka maa on Eesti? 2000. [http://www.loodusajakiri
Aastast 1931 töötas Tallinnas Põllumajandusministeeriumis. Alates 1935. aastast Tartu Ülikooli õppejõud (ihtüoloogia). 1944. aastal emigreerus Rootsi. Oma teadustöös on ta põhjalikult uurinud Eesti pisiimetajaid, villkäppkrabi, jõevähki jt. Reinvaldt toetas mitmete bioloogiajaamade ehitamist. [http://et.wikipedia.org/wiki/Edvin_Reinvaldt] (30.03.08) Evald Ojaveer (sünd. 7.aprill 1933) Ta on Eesti merebioloog, ihtüoloog. Aastatel 1957-1990 töötas Eesti Teaduste Akadeemia ZBI Mereihtüoloogia laboratooriumis. 1990-1992 oli ta Eesti Teaduste Akadeemias ökoloogia ja mereuuringute instituudi asedirektor. Alates 1992 Eesti Mereinstituudi teadusdirektor. Ojaveer on uurinud kliima muutuste ja inimtegevuse mõju Läänemere ökosüsteemile. Räime embrüoloogiat, liigisiseseid rühmitusi ja arvukuse kõikumise põhjusi, ta on tegutsenud Läänemere kalavaru hindamise ja haldamisega. 1986-1989 oli Läänemere Kalade Komitee esimees. 1995-1997 ühenduse Läänemere
#;h_èMZ-C}#v#R^#&#*;Y9`0#?
#SVrM6+#1nM#Z3j1##Kv?
#P^###ocQEz0#qq#z4?Um?
#a#z##[#[##J%#J@
##GI_- k#G Z t%d #S##jRc#mg#
3#m#|s<|#ATW#:6c *[` # [X
#<#Q##> 4mT~*i6#- -
,u#U#Ayrmb#44lq#x#ZQml#d##{
:uZG3r?S#T0l-c#n U%y#%]90#
zw[*wV1Q####n##c4$r##Xy.APio*E##
#s I#wN#x>j=5Yr5O#^4 ;#}#Mahi%[8,GR-
_6mx-<ZBI###01f,w#a+
&@x##QD*)#< O?
(##ZO8#7##qW[PQ{#6( Kgj#V
annaabi.ee 
