Inimest armastada oleks mu surm." Zarathustra kostis: ,,Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse." ,,Ära anna neile midagi," ütles pühak. ,,Pigemini võta neilt midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes - see oleks neile suurim häätegu: kui vaid see on hää sulle endale! Ja kui tahad neile anda, siis ära anna rohkem kui almust, ja lase neid sedagi nuruda." ,,Ei," kostis Zarathustra, ,,almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene." Pühak naeris Zarathustrat ja kõneles nõnda: ,,Siis oota enne, et nad su aarded vastu võtavad! Nad ebalevad üksiklasi ega usu, et tuleme annetama. Meie sammud läbi tänavate kõlavad neile liiga üksildaselt. Ja kui nad öösi oma voodis olles kuulevad kedagi kõndivat, kaua enne kui päike tõuseb, siis küsivad nad endilt: kuhu hiilib see varas? Ära mine inimeste juurde, jää metsa! Mine pigem juba loomade juurde! Miks sa ei taha olla nagu mina, - karu karude keskel, lind lindude keskel?"
See ongi võimutahte olulisemaid omadusi. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ukna väljaspoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita. Sest kes on kirjelduse objekt? "tõeline filosoof", tõeliselt iseseisev vaim nagu Schopenhauer, kindla pilguga mees ja rüütel, kes julgeb olla see, kes ta on, kes oskab siesta üksi omil jalul ega oota käsutajaid või vihjeid kõrgemalt" Selle on Nietzsche ise läbi proovinud kirjutades oma "Nõnda kõneles Zarathustrat": "hoolimata sellest ja otsekui tõestamaks minu mõtet, et kõik otsustav sünnib "hoolimata sellest", sündis just sel talvel ja just neis ebasoodsates oludes minu Zarathustra" . Nietzsche tervis oli kaostavalt nõrk, ja aja möödudes haigused temas aina süvenesid. Sellest lähtudes võib tunduda kummalisena, et oma filosoofias ülistab ta tugevust ja mõistab hukka nõrku ja viletsaid. Sellele näivale paradoksile vastab Nietzsche ise oma autobiograafilises teoses "Ecce Homo
Zoroastrism oli esimene usund, mida lääs idast tundma õppis; oletatakse mõju judaismile (ülestõusmine, lunastus jms). Zoroastrism oli II. at. eKr Pärsiasse saabunud proto- indoeuroopa hõimude religioon, mis järgis prohvet Zarathustra õpetust. Zoroastristide püha raamat on Avesta, mille vanimad osad (hümnid ja rituaalid) pärit umbes 1500-800 eKr. Hilisemad on preestrikoodeks, loitsud, prohvet Zarathustra legendid ja Zoroastrismi sümbol ettekuulutused. Enne Zarathustrat (6. saj. eKr) oli Pärsia 11 religioon seotud tulevikukultusega, esivanematekultusega, pühade loomade, päikesejumalakultusega - sarnane India Veedade religiooniga. Edasine areng on aga seotud prohver Zarathustra (Zoroasteri) tegevusega (6.saj. eKr) ja hilise Avesta filosoofiaga. Selle kohaselt on olemas valguse ja headuse maailm, ja pimeduse ja kurjuse maailm. Headuse
· Kuidas iseloomustab Nietzsche "dekadentlikku inimest"? Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid. Vaid dekadent loeb kaastunnet vooruseks. Nõrk ja elukartlik. · Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit? Haiglusajal avastas ta elu otsekui uuesti, sealhulgas iseenese, ta tegi oma tervistumistahtest, oma elutahtest filosoofia. Ta lakkas olemast pessimist. N. arvates peab seisma ühe jalaga teispool elu, et mõista Zarathustrat. · Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub "füsioloogiaks" ja "hügieeniks" (lk. 24-5). Millised on tema "hügieeni" põhimõtted? Esimene samm tervenemise suunas võrdub just sellest vabakssaamises. Mitte vaenutsemises ei tule vaenule lõpp, vaid sõprus lõpetab vaenu. Vihavimm, mis sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale- kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne, mida valitseda on vaat et rikkuse tõend.
ülimat reaalsust mõistma. Ei lääne usundite Jumala-määratlused ega Idamaade usundite erinevad ülima tõeluse kirjeldused (nt brahman, dharmakaya, nirvaana) pole piisavad ja täpsed. Ainus kindel teadmine, mida inimolendid sellest ülimast tõelisusest saavad, jõuab nendeni vahendajate kaudu, kes aeg-ajalt tõusevad esile ja panevad aluse suurtele maailmausunditele. Bahaid tunnustavad nendest vahendajatest Aabrahami, Krisnat, Moosest, Zarathustrat, Buddhat, Kristust ja Muhammadit, kes ilmutavad inimestele ülimat tõelisust nii pühade tekstide kui ka omaenda isiku kaudu. Bahaide tekstides nimetatakse neid Jumala ilmutajateks. Bahá'u'lláh väitab, et tema on selles Jumala ilmutajate ahelas viimane. Ka Bábi peetakse Jumala ilmutajaks. (Partridge 2006: 425) Need Jumala ilmutajad vahendavad oma õpetusega maailmale teadmisi, mis on vajalikud inimkonna vaimseks ja ühiskondlikuks edenemiseks, Et ilmutajad on tulnud erineval ajal
annaabi.ee 
