vürstiriikides kasutusele 15 saj. Eesti iseseisvumise aastatel arvati, et ,,vanad ajad" on möödas ning ,,uue" korra puhul hakkavad kehtima uued protokollid ja etiketi osatähtsus väheneb. Ruttu aga mõisteti, et nad olid eksinud. Heade suhete tekitamisel ja hoidmisel ei saanud maailmas olevaid tavasid eirata. 4 Tervitamine ,,Viisakus ei maksa midagi, kuid selle eest võib osta kõike" Lady Mary Wortley Montagu (http://www.naistemaailm.ee/index.php? id=10350 11.10.09) Tervitamine on esmane kontakt vestluskaaslasega. Esimesena tervitab alati ruumi siseneja. Ametialases suhtluses jälgitakse eelkõige positsiooni: · esimesena tervitab positsioonilt madalam, · käe ulatab esimesena positsioonilt kõrgem, · võrdse positsiooni korral lähtutakse vanusest ja soost. Isiklikus suhtluses tegutsetakse vastavalt vanusele ja soole:
Näiteks peame meie eestlased oskama vene keelt, sest Venemaa on meie naaberriik ja meie seas on palju vene keelt kõnelevaid inimesi. See teeb elu raskeks praegustel noortel, nagu näiteks ka minul, sest vene keel on väga raske ja ainult koolis õpituga seda selgeks ei saa. Kuid peab hakkama saama olukordades, kus peab kokku puutuma inimesega kellest aru ei saa, peab jääma rahulikuks ja viisakaks. Inglise kirjanik Lady Mary Wortley Montagu on öelnud: ,,Viisakus ei maksa midagi, kuid selle eest võib kõike osta." Ja sekretär peab olema alati igas olukorras viisakas, see on kõige alus. Inimesed tahavad suhelda kellegagi kes on neile meeldiv ja sõbralik. Kasuks tuleb inimese erinevate huvide tundmine, et oleks kergem suhelda - näiteks oleks hea teada kultuuri ja tavasid, et mitte võõrast inimest solvata. See mis ühe rahvuse jaoks on normaalne, võib olla teise jaoks solvav
lapse elu. Vaktsineerimise avastajaks peetakse Edward Jenner. 7. sajandil kasutasid India buda mungad mao mürki toksoidisarnase immuunsuse kujundamiseks. 10. sajandil Hiinas hakati tekitama rõugevastane immuunsus. 17. sajandi lõpus kasutati Hiinas juba nelja rõugetevastast immuniseerimis viisi. Pärisrõugepookeid hakkasid regulaarselt kasutama 16. sajandil India brahmiinid. Vaktsineerimise meetodit tutvustas Inglismaal esimesena leedi Mary Wortley Montagu 1721. aastal, kes oli seda õppinud Konstantinoopolis. Mary Wortley Montagu variolatsioonikatsetused sarnanesid rohkem teadliku rõugetesse nakatamisega ning nende efektiivsus oli peamiselt jumala kätes. Variolatsiooni päritolu on jäänud paljuski selgusetuks nähtavasti õpiti seda kasutama II aastatuhande alguses Kesk-Aasias, kust see levis Hiinasse ning lääne poole Türgimaale ja sealt edasi Euroopasse. Samas tuleb
sajandil. Aastail 1929 kuni 1936 Eestis rõugeid ei diagnoositud. Viimased 4 rõugejuhtu olid Eestis 1937.aastal. Vaktsiin Immuunsuse saavutamist rõugete suhtes inimese kunstliku nakatamisega tundsid mitmed aasia rahvad juba vanal ajal. Vastav menetlus, variolatsioon, seisnes rõugelimaülekandmisel haigelt inimeselt tervele. Selle tagajärjel inimene haigestus kergelt ja tekkis immuunsus. Euroopasse Inglismaale tõi selle meetodi Türgi saadiku abikaasa Lady Mary Wortley Montagu. 1823.aastal varioleeriti Walesi printsessi kaks last. 1768.a kutsus Katariina II Inglismaalt dr Th.v.Dimsdalei ja laskis pookida rõuged endale ja troonipärijale. 1772.aastal avati Moskvas spetsiaalne rõugepaneku maja. Variolatsioon aga põhjustas sageli rõugeepideemiate puhkemist. Seepärast loobuti enamikus riikides variolatsioonist juba 1780.aastate lõpus. Rõugevaktsiin on esimene edukas vaktsiin, mis välja on töödatud.Vaktsineerimise protsessi
Vaktsineerimise ajalugu 7. sajandil kasutasid India buda mungad mao mürki toksoidisarnase immuunsuse kujundamiseks. Esimesed viited rõugevastase immuunsuse tekitamisele pärinevad 10. sajandi Hiinast; 17. sajandi lõpus kasutati Hiinas nelja rõugetevastase immuniseerimise viisi. Variolatsiooni ehk pärisrõugepookeid hakkasid regulaarselt kasutama 16. sajandil India brahmiinid. Variolatsiooni kui vaktsineerimise meetodit tutvustas Inglismaal esimesena 1721. aastal leedi Mary Wortley Montagu, kes oli seda õppinud Konstantinoopolis. Tema variolatsioonikatsetused sarnanesid rohkem teadliku rõugetesse nakatamisega ning nende efektiivsus oli juhuslik. Variolatsiooni päritolu on jäänud paljuski selgusetuks nähtavasti õpiti seda kasutama 2. aastatuhande alguses Kesk-Aasias, kust see levis ida suunas Hiinasse ning lääne poole Türgimaale ja sealt edasi Euroopasse. Variolatsioon ei olnud ainukene vaktsineerimise viis 18
rohkem kõneldakse, olema antud protsessi olulisim tegija, kuna protseduuri on juba ka varasematel aegadel rakendatud.) Jenner oli teinud tähelepaneku, et lüpsinaised, kes lehmadega kokkupuutudes said veiserõuge nakkuse, ei põdenud pärast rõugeid nii raskekujuliselt kui muud inimesed. Jenner hakkas 1796. a vaktsineerima, kasutades inimeste nakatamiseks rõugeviirusse veise rõugeid. Enne Jenenrit oli inimesi samal eesmärgil nakatatud inimese rõugetega. 1715. a oli Leedi Mary Wortley Montague selle meetodi Türgist (araabia meditsiiniruumist) Inglismaale importinud. Protsessi nimetatakse variolatsiooniks ning selle puhul on nakatatute reaktsioon palju ägedam, pahatihti lõppedes surmaga. Variolatsioonist kirjutab eesti keeles juba 1766. a. Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde enda poolt välja antud Lühhike Õppetus (muide, esimeses eestikeelses perioodilises väljaandes). Inglismaal ja Euroopas oli variolatsiooni praktiseerimise puhul tegemist mõnes mõttes
annaabi.ee 
