troopikataimedele. Suuresti tänu Ledebouri teenetele kasvas aias 1827. aastaks 10 449 taimeliiki, millest osa küll hukkus, ent seemnete ulatusliku vahetuse läbi hoiti liikide arvu siiski kõrgel. Nagu Ledebour, osales ka aia järgmine direktor, kelleks sai 1836. aastal viimase õpilane A. Bunge, mitmetes kaugetes ekspeditsioonides ning korraldas aia restaureerimist ning juurdeehitusi. Pärast Bunge´i oli aia direktoriks professor M. Willkommi, kes oma lühikese ametisolekuaja jooksul lõi botaanikaaias kasvatatavatele taimedele kindla süsteemi, määras uuesti kõik liigid ning etikettis need. Willkommi lahkumise järel ning E. Russomi juhatuse ajal elas botaanikaaed üle majanduslikult väga raske aja, millest välja aitas alles 1895. aastal direktoriks saanud professor N. I. Kuznetsov. Pärast viimase siirdumist parematele jahimaadele 1915. aastal jäi
Tänu heale ja usinale tööle, osteti juurde ka maad, ja saadi kätte ka praegune pindala suutus 3,5 ha.Ehitati troopikakasvuhoone bastioni orgu, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed. 1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge töötas seal 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. 1874-1895 oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Temaga koos töötas ülemaednik C.Bartelsen.Peale Bartelseni tuli N. Kuznetsovi 1895-1915 uueks direktoriks, kelle käe all toimus mitmeid uuendusi, ja taime taksonite arv küünids kümne tuhandeni
loodenurgas, millega aed saavutas oma tänapäevase suuruse 3,5 ha, ehitati troopikakasvuhoone bastioni orgu, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed. 1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge, Ledebouri õpilane, töötas siin 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aia silmnähtav areng, ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede, stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küündis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seati ümber Engleri süsteemi järgi.
kirjeldamata aladele. Sel ajal jõudsid paljud uued taimeliigid Lääne-Euroopasse just Tartu Ülikooli botaanikaaia kaudu. 1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge, Ledebouri õpilane, töötas seal 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Pikka aega (1874-1895) oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Järgmise direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aias silmnähtav areng: ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede ja stepitaimede väljapanekud
Pärast Bunget valiti botaanikaprofessoriks Heinrich Moritz Willkomm, kes töötas selles ametis 1874. aastani ja oli ka botaanikaaia juhataja. Peamiseks teeneks tuleb pidada botaanikaaia edendamist, samüti fütofenoloogiliste vaatluste1 alustamist ja juhendamist. 1873. aastal avaldas Willkomm üksikasjalise botaanikaaia kirjelduse, millele eelnes kõigi botaanikaaias kasvavate taimede ülemääramine. Lisaks organiseeris ta botaanikakateedri juurde botaanikamuuseumi. Willkommi ja Russowi üheks kuulsamaks õpilaseks kujunes Johann Christoph Klinge, kes töötas aastatel 1879-1895 Tartus botaanikaaia direktori abina ja eradotsendina. Suurimaks tööks määraja "Flora von Est-, Liv- und Curland" koostamine. Teose muudab väärtuslikuks hästi läbi töötatud sünonüümika, ning see on jäänud tänapäevani asendamatuks abivahendiks 18. ja 19. sajandi botaanilises kirjanduses leiduvate taksonite nimetuste identifitseerimisel.
annaabi.ee 
