totaalsust. Ent H. James märkis 1898. Aastal, et short story range lühidus võimaldab anda kaks täiesti erinevat efekti: Esimene, tuntum efekt toetub üksikjuhtumile, teravale ning selgele nagu revolvrilask, mis kuulub O. Henry novellide alla. Teine, haruldasem, olevat teataval keerukusel ja jätkuvusel põhineva mulje efekt ehk novell, mis on avatud süzeega esitatakse näiteks üksnes katkend elust, mitte mõni terviklik osa sellest ning lõpetatus on asendatud lõpetamatusega. VENE VORMIKOOLKONNA AUTORID NOVELLIST. Et novellis etendab kompositsiooniline külg sageli olulist osa ning on lühiduse tõttu suhteliselt kergesti kirjeldatav, pälvis see zanr vene vormikoolkonna autorite tähelepanu. Kuid Liivi arvates iseloomustab vene zanriteooriat ebajärjekindlus. Suurima panuse on vene vormikoolkonnast Liivi sõnul andnud M. Petrovski. Artiklis ,,Novelli morfoloogia" arvab ta, et novell on suletud jutustus, mis peab edasi andma kujutatava elu terviklikkuse. Samuti jagas Petrovski novelli
hoiduda? Põhjendage oma seisukohta. - Intentsioonieksitus [Kavatsuslikkuse eksitus]" 1946. Eksitus: aetakse segi see, mida autor kavatses ja mis teoses realiseerus. - ,,Afektieksitus [Tundmuslik eksitus]Eksitus: aetakse segi lugeja emotsionaalne reaktsioon ja see, mida teos tegelikult ütleb (,,pisarad ähmastavad pildi"). - Taotletakse objektiivsust kriitik ei peaks vahendama oma muljeid ega tegelema autori isikuga. 41. Mida ja kuidas uuriti vene vormikoolkonna töödes? - XX sajandi kirjandusteaduse peavool on kulgenud vene vormikoolkonnast strukturalismi kaudu poststrukturalistlike teooriateni. - Vene vormikoolkond tegutses 1910.-1920. aastail Venemaal (Moskva, Peterburi), sinna kuulusid Viktor Sklovski, Boriss Tomasevski, Juri Tõnjanov, Roman Jakobson, Boriss Eichenbaum jt. 42. Mida tähendab kummastamine kui kirjandusvõte? Tooge näiteid. () - Võtted, millega kujutatu muudetakse justkui võõraks, kummaliseks. - ..
valitseva klassi vahend enda võimu kindlustamiseks ning teda võib vaadelda kui kaupa; autori osalemine tootmisprotsessis. Kultuur on ära määratud sellega, kuidas majandussuhted vastavas ühiskonnas on korraldatud. Hermeneutika uurib teksti tervikuna ning tekst on tema jaoks autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija/lugeja ajaloolisest vaistust, kogemusest ja valmidusest autoriga sama teksti kaudu dialoogi astuda. 6. Võrrelge uuskriitika ja Vene vormikoolkonna kirjanduskäsitlusi. Uuskriitika - 1920–30. aastatel kujuneb uuskriitika, mis tõuseb Teise maailmasõja järel Euroopa ja USA akadeemilises uurimises valitsevaks paariks aastakümneks (T. S. Eliot, I. A. Richards, John Crowe Ransom, Cleanth Brooks ja Robert Penn Warren jt).Uuskriitika loobub täielikult tausta käsitlemisest ja vaatleb teksti nähtusena, mis eksisteerib tema enese pärast. Teksti analüüsiks
1. Todorovi "Poeetika" - kirjanduslik diskursus ja selle analüüs Kõrvutab poeetikat interpretatsiooni ja teadusega. Poeetika peab tegelema “kirjanduslikkusega”. Järgib vormikoolkonna lähenemist. Poeetika ja interpretatsioon täiendavad teineteist. Interpr. on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot).
klassitsismis. Tähelepanu isiksuse sisemaailmale. Romantiline maailma jaguneb labaseks, maiseks ja taevaliseks. Huvi eksootiliste ja kaugete kultuuride vastu. Maise elu vältimise viis on põgenemine Ameerikasse, mis võib tähendada ka surma. B. Croce: rõhutas, et igasugune kunstiteos on ainulaadne. Praktilises töös on vajalikud teaduslikud skeemid, mis võivad aga varjata teksti ainulaadsuse. Rõhutas esteetika autonoomsust. Samal põhjusel eitasid üldise kirjandusloo võimalikkust vene vormikoolkonna ja angloameerika uuskriitika koolkonna esindajad. Uuskriitika arenes 1920-50.aa Inglismaal ja USAs. Kirjandusloo mudeldamise asendasid nad immanentse/tähelepaneliku lugemisega. Kirjandus eksisteerib väljaspool aega ja selles mõttes on kõik autorid kaasaegsed. Viidati Th. S. Elliotile: poeetilise teksti kirjutamine ei ole seotud oma tunnete väljendamise vaid hoopis oma emotsioonide varjamisega. Tunne on tihendatud sümboliks. USA kirjandusteadus on