Võrkpalli ajalugu (0)

Võrkpalli sünd ja ajalugu
Lugupeetud õpetaja, kallid klassikaaslased. Mina räägin teile võrkpalli sünniloost ja selle varajasest ajaloost. Võrkpalli, mida on nimetatud ka kuningate mänguks ja intelligentsete spordialaks harrastab hinnanguliselt 800 miljonit inimest. Ühtlasi on võrkpall jalg- ja korvpalli järel populaarsuselt 3. spordiala . Kuid vähesed teavad, kuidas nende ja ka minu lemmikspordiala sündis ning mil moel see üle maailma levis.
1895 . aastal tekkis USA-s Holyoke kolledži kehalise kasvatuse õpetajal William Morganil tahtmine luua spordiala, mis seoks kehalise aktiivsuse, meeskonnatöö ja mõistuse. Ka lootustandva jalgpallurina silma paistnud Morganit kannustas ilmselgelt ka kadedus , sest tema hea sõber James Naismith oli äsja leiutanud korvpalli. Seeläbi sündis Morganis soov luua midagi nende jaoks, kellele korvpall liiga vaevarohke ja väsitav tundus. Mõtete saamiseks asus Morgan ajalooraamatuid uurima ning leidis kaugest minevikust huvitavaid ideid. Nimelt harrastasid Egiptuse valitsejad juba 4000 aastat tagasi mängu, millest Morgan innustust sai. Seda niinimetatud rusikamängu mängiti hiiglaslikul 90 meetrit pikal ja 20 meetrit laial väljakul, mille poolitas suur kivisein . Mängureeglid olid lihtsalt: nahkkera tuli teisele poole seina toimetada kuni 2 rusikalöögiga. Ka Vana-Kreeka ajaloost leidis Morgan märkmeid samast mängust. Kreeklased olid küll reeglites mõningaid muudatusi teinud, kuid üldjoontes oli mäng sama. Leitud materjalile tuginedes hakkas Morgan uut mängu välja mõtlema ja korraldas juba 1895. aasta juulis esimese näidiskohtumise. Morgan ise nimetas oma väljamõeldist minotetiks Värske mängu olemus seisnes kummipalli löömises üle 2 meetri kõrgusele tõstetud tennisevõrgust. Väljakusuuruseks oli Morgan määranud 20x10 meetrit. Uus mäng tunnistati vastuvõetavaks ja selle ametlikuks nimeks sai volleyball ehk võrkpall.
Kuigi Morgan läheb ajalukku, kui võrkpalli looja, siis selle propageerijat temast ei saanud. Uut spordiala hakkas levitama uus põlvkond, eesotsas noorkristlastega. Võrkpalli algorganisatsiooniks sai Noorte Meeste Kristlik Ühing, ingliskeelse lühendiga YMCA. Noored kristlased ei tahtnud, et võrkpallist aktiivne võistlussport kujuneks, vaid soovisid, et see oleks vaid kerge ajaviide . YMCA eestvedamisel oli võrkpall 20. sajandi teisel aastakümnel tuntud juba kõigil mandreil ja harrastajate hulk küündis sadadesse tuhandetesse. Mängu harrastasid nii noored ja vanad, kuid ainult mehed. Võrkpallil oli oluline roll ka Ameerika armees Esimese maailmasõja ajal. Kuna kindralid leidsid, et sõdurid võiksid võitluse kõrvalt ka sporti teha, siis hakati sõjaväebaasides võrkpalli mängima. Taoline tava sõjaväes levis kiiresti ning jõudis koos Vene vägedega Vabadussõja ajal Eestisse. 20. sajandi esimestel aastakümnetel oli võrkpall pelgalt ajaviide. Kuna korvpall oli tollal juba tõeline spordiala, siis hakati ka võrkpalliga järjest rohkem tegelema. Võrkpallile loodi 1916. aastal ülemaailmne spordiliit, mis pani paika kindlad reeglid. 1930. aastatel hakati võrkpalliga ka professionaalsel tasemel tegelema ja sellest ajast korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi.
Vaevalt oskas 19. sajandi lõpus Egiptuse rusikamängust võrkpalli arendanud William Morgan arvatagi, et tema leiutist naudivad tänapäeval miljonid inimesed. Talle soovitud kuulsuse toonud mäng levis tänu noortele kristlastele kiiresti. Korvpalliga konkureerides muutusid mõlemad sportmängud inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks. Lõpetada tahaksin pooleteise kuu eest surnud Viljar Loori sõnadega, kes on ainuke eestlasest olümpiavõitja võrkpallis: „Võrkpall on minu kirg olnud alates hetkest, kui ma seda esimest korda mängisin. Olin küll professionaal, kuid ma ei pidanud hetkekski seda oma tööks. Armastus mängu vastu oli see, tänu millele saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik.“
Tänan kuulamast!