õpetus. Et Platoni selles teemaarenduses filosoofilist sisu näha, tuleks leida filosoofiline küsimuseasetus, mille kontekstis ta metempsühhoosile apelleerib. Selliseks võiks olla küsimus “Milleks olla vooruslik (kõlbeline)?” Mitmed sofistid (vrdl. näit. Antiphon) esitasid vaateid, mille järgi vooruse-kohane käitumine on inimesele enamasti kahjulik. Sokrates polemiseeris selliste arusaamadega, osutades sellele, et voorusetu käitumine kahjustab inimese hinge ning see ei saa olla inimese õigestimõistetud huvides. Kui keegi peab voorusetust endale kasulikuks, siis ei ole ta õigesti aru saanud sellest, mis talle tõeliselt kasulik on. Platon jagas oma õpetaja eetilise intellektualismi – voorusetu käitumise taga on tunnetuslik eksitus. Kuid et Platoni eetilist positsiooni selgemini ette kujutada, oleks kasulik
kõigi asjade mõõt ja inimesed on individuaalselt erinevate huvidega, siis kuidas on võimalik stabiilne ja terviklik ühiskond? Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid? Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul. Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas
Kuid vooruslikkuseks on vähe teada, mis on voorus. Vooruslik ollakse siis, kui selle teadmise kohaselt ka elatakse. Voorus kui teadmine tähendabki Sokratesel techne-tüüpi teadmist, mis omandamise korral saab lahutamatuks osaks inimese isiksusest. Seda võiks nimetada eksistentsiaalseks teadmiseks – mitte lihtsalt teadmiseks võetud teadmine, vaid teadmine, milles elatakse. Kui kõik need tingimused on täidetud, siis saab tõesti öelda, et ainult teadmatusest on inimene voorusetu. 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Sokratese eetilises intellektualismis ja realismis paistab olevat kätketud küll see vastuolu, et ühelt poolt ei pea ta inimesele võimalikuks määratleda, mis on hüve ja voorus, teiseltpoolt ütleb aga, et voorus on teadmine eelpool kirjeldatud tähenduses. Antud vastuolu lahendus võiks seisneda ehk
selle põhjal, kuidas ja mil määral üks või teine neist aristoteleslikku ideaali vooruslikku ehk õiglast valitsemist realiseerib. Aristotelese järgi on igal rahval oma iseloom ja konkreetsed elamistingimused. Tähtis on lõpptulemus - riigi eesmärgi realiseerimine selle rahva jaoks vooruslikult ja õiglaselt. Õiglased riigivormid: 1) monarhia 2) aristokraatia 3) vabariik ebaõiglased riigivormid: 1) türannia voorusetu üksikisiku piiramatu võim 2) oligarhia võim on majandusliku ladviku käes, kes paneb teised kodanikud selle kaudu sõltuvusse; 3) demokraatia väheväärtusliku, madala ehk voorusetu massi vägivallavalitsus (diktatuur) riigivormide arenguskeemiks Aristotelese järgi on: monarhia -> pärilik aristokraatia -> vabariik -> oligarhia -> türannia -> demokraatia -> monarhia Aristotelese teooriat on nimetatud patriarhaalseks (isa). Kuna isa ülesandeks on kindlustada
ja hea isa", kes kutsutud saatuse poolt teisi valitsema; 2) aristokraatia - võim voorusliku vähemuse ehk nn sündinud juhtide käes, kes kutsutud saatuse poolt valitsema; 3) vabariik - võimu juures on arukate, vooruslike kodanike enamus. Kui nii on juhtunud, siis eeldusel, et nad (see enamus) on ka tõesti võrdväärselt vooruslikud. B. Ebaõiglased (voorusetud) riigivormid: 1) türannia - voorusetu üksikisiku piiramatu võim, kus türanni ei huvita kunagi rahva heaolu, perekonna ja üksikisikute täiuslikkuse ja vaba arengu poole püüdlemise tagamine, vaid üksnes kõigi ja kõige allutamine türanni mistahes kõlblusetule soovile; 2) oligarhia - võim on majandusliku ladviku käes, kes paneb teised kodanikud selle läbi sõltuvusse - ka oligarhialt ei ole loota midagi paremat kui türannilt;
annaabi.ee 
