Vanale Testamendile. Oluline: Augustinus. Jumalas nähti seadusandjat. Piibli käskudele allumine. Moraal on Jumala seadus, mis tuleb kindlaks teha piinakirja lugemise ja kirjutamisega. Oluline oli reegel, millest tuli lähtuda, mitte inimese analüüs. Muutuse tõi sisse Aquino Thomas (tuntuim Aristotelese tööde tõlkija). Tahtis olla munk, aga vanemad ei tahtnud seda. T kodustas Aristotelese filosoofia kristlusest. Keskajast on tuntud 7 põhivoorust, neile vastandub 7 surmapattu. Seitsmes vooruses on 4 loomulikku voorust e. kardinaalset voorust, mille ümber kõik pöörleb. Paganlikud voorused (4): 1. arukus 2. mõõdukus 3. meelekindlus 4. õigus Lisanduvad 3 teoloogilist ja kristlikku voorust: 1. usk (rist) 2. lootus (ankur) 3. armastus (süda) Need on Jumala poolt antud, sõnastatud Pauluse poolt Uues Testamendis. Keskaja kõik voorused polnud samad, mis antiikajal. Thomas tahab sünteesida Aristotelese eetikat: A eetika keskendub ülimale hüvele
Aga iga sellise vagatseja puudulikkust saab korvata vaid tarkusega. Moliere uskus, et tarkusega on võimalik võita kõiki pahesid. Samas aga on tarkusega ka nii, et tarkus võib teha inimese lühinägelikuks ja kergeusklikuks. Moliere arvas, et igasse inimesse tuleb suhtuda mõistlikult ja kaastundlikult. Seepärast tuleb inimestele nende nõrkused andestada. "Ah, olgu inimlaps ka nõnda tark kui tahes, ta inimeseks jääb nii vooruses kui pahes." Moliere ütles, et iga inimene on kire ohver. Ta allub kirele selleks, et allutada teisi endale ja sundida neid teda armastama. Võrgutajas on esiplaanil kolm pahelist kirge: ilunautleja alistaja kasuahnus Võrgutajad teadsid kindlalt üht tõde: kui inimest millegagi meelitada, siis muutuvad nad rumalaks. Võrgutajad on alati raha peale väljas. Nende jaoks ei kehti mõisted au ja voorus. Nad näevad igas inimese varast. Varast eetilises ja moraalses mõttes. Ning
· Inimene on oma olemuselt hea. · Kust tuleb kurjus? Ebapiisavast mõistmisest inimest tuleb kasvatada vooruslikuks. Sokrates uskus ka, et kui inimene teab, mis on hea, siis ta ei tee enam halba. · Peab arendama positiivsust, mõõdukust, armastust ja vooruslikkust. · Juhtlause: "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse." · Konfutsianism on passiivne eetika (kristlus on aktiivne). · Keskne mõiste: REN inimlikkus. Väljendub viies vooruses: 1. Väärikus 2. Avar maailmapilt 3. Truudus 4. Usinus 5. Tegus headus Ehk inimene täidab oma kohust riigi ees. · 1910. A sai konfutsianismist Hiina riigireligioon. (Umbes aastaks ajaks) Jaapan · Kaks peamist religiooni: 1. Shintó religioon-maailmavaade. (tuleneb hiina keelest) 2. Butshudó ehk Zen-Budism religioon-maailmavaade. Shintó jumalate tee · Siiani Jaapani kultuuriruumis tähtsal kohal, on suuresti mõjutatud Hiina poolt.
midagi väljastpoolt külgepandavat ning vastuvõetavat. Sellest järeldab Platon, et voorus sel juhul minetab oma absoluutse ning igikehtivuse ja kujuneb üksnes inimlikuks “määranguks”, mida igaüks võib valida ja sisustada omaenese suva ning maitse kohaselt. See viiks aga eetilisse relativismi, mida propageerisid sofistid ja voorus, mis pidi olema võrdne muutumatu “ideega”, ei oleks seda. Teisalt – nii arutleb Platon edasi – on võimalik vooruses näha midagi kaasasündinut, inimese oma hingesügavuses katkevat antust (“physei paragenomeno”) – ja sel juhul ei ole ta õpetatav ega arendatav. Iga inimene oleks niisugune, nagu ta on ja vooruslik sel määral, nagu talle seda sündimisest kaasa on antud. See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks absurdsusse. Nüüd väidab aga Platon edasi, et viga ei peitu mujal kui küsimuse enda seades. Sest: kui eetilises
saatuse hädadega?" Vasta mulle: kas ta on parem ja aulisem? Kui mitte, siis pole ta ka õnnelikum. Et elada õnnelikumalt, tuleb elada õigemini; kui õigemini ei saa, siis ka õnnelikumalt mitte. Voorust suurendada ei saa, niisiis mitte ka õnnelikku elu, mis voorusest tuleneb. Voorus on ju nii suur hüve, et ta neid tillukesi lisandusi ei tunne, nagu eluea lühidus, valu ja igasugused kehalised kahjustused. Sest nauding pole seda väärt, et ta sellest hooliks. (25) Mis on vooruses erakordne? Tulevast mitte vajada ja oma päevi mitte arvestada; ükskõik kui lühikese aja jooksul saavad talle osaks igavesed hüved. Meie silmis on see uskumatu ja inimloomuse piiridest väljuv, kuna me oma pahedele vooruse nime andes mõõdame tema ülevust oma nõrkuse mõõdupuuga. Kuid kas ei näi võrdselt uskumatu see, et keegi ülimaid piinu taludes ütles: "Õnnelik olen." Ometi kuuldi neid sõnu naudingu enda töökojas. "See on mu viimne ja kõige õnnelikum päev," ütkes
.." Kui inimesel on puudu "heategevusest, alandlikkusest (meekness) ja üldisest heast tahtest kogu inimkonna suhtes, isegi nende suhtes, kes pole kristlased, siis pole ka temast endast veel saanud tõelist kristlast." Kristlane peab eelkõige "sõdima omaenda ihade ja pahedega." Tõelised Kristuse jüngrid peavad pigem kannatama tagakiusu (see on pühakirjaga kooskõlas), mitte sundima tule või mõõgaga teisi õigesse usku. Tõeline religioon seisneb vooruses ja jumalakartlikkuses, mitte maises võimus, hiilguses või sundiva jõu rakendamises. 2. Usulise sunduse vastu Innukad usklikud arvavad, et nad teevad head, kui sunnivad inimesi õigesse usku. Nad võtavad ära inimeste vara, määravad neile ihulisi karistusi, näljutavad, piinavad, tapavad. Seda avaliku hüve ja seaduste järgimise nimel, kuid... Armastusest ja heast tahtest lähtuvalt (lunastuse nimel) ei saa tuleneda inimeste piinamist
annaabi.ee 
