Mustpeade vennaskond. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest
valvati selle järele,et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd.Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail,lihunikel,seppadel,müürseppadel ja paljudel teistel.Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik.Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöö lised olid põhiliselt sakslased.Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi,kandjaid,müürseppi,majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid.Inimeste elu polnud keskajal kerge.Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks,et surm oli tol ajal sage külaline. Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda. Allikad:http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/elu_keskaegses_linnas_wargirl.htm http://www.annaabi.ee/Elu-keskaegses-linnas-m16616.html
Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Eestlasi elas keskajal linnas üsnagi palju. Nende käes oli paljudel erialadel käsitöö, ning ka seppade seas oli neid palju. Oleviste kildis töötasid valdavalt eestlased. Nende käes oli ka kaubavedu. Eestlasi nimetati keskajal linnahallideks. See nimi saadi külge riiete pärast. Nad kandsid valgeid riideid, mida pesti ja leotati tuhavees ning need läksid halliks. Sellest olenemata eestlasi taga ei kiusatud
2. TRAMMITEEDE AJALUGU EESTIS Trammiliiklus algas Tallinnas 1888.aastal. 12.augustil 1888.aastal avati Tallinnas kolme kohaliku paruni ettevõtmisel hobutrammi-ehk konkaliiklus Vanaturu kaelast Kadriorgu, mis oli sellel ajal populaarne suvituspiirkond. Septembrist pandi trammid käiku ka mööda Tartu maanteed Heeringa tänavani. Algselt kasutasid suvitajad Kadriorgu sõitmisel enamasti voorimehi. Hiljem pidas Kadrioru ja kesklinna vahel regulaarset ühendust tilisang, mille lõpp-peatus oli Kadrioru supelsalongi lähedal. Trammiliin suleti ajutiselt seoses Esimese maailmasõjaga 1914.aastal ning lõplikult 14.novembril 1918. Hoburaudteed pärast seda enam ei taastatud. 1926.aastal kirjutati Rahvalehes:“ Viimase ajaloolise mälestusmärgina meie tänavraudtee konka elukäigus on kahtlemata kaks endist konkavagunit, mis ühes muu vana rämpsuga Kadriorust on toodud uude trammikuuri.
Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada. Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnades oli moodustatud ka erinevaid ametiühinguid: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud, mida kutsuti tsunftideks, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada
eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Inimeste elu polnud keskajal kerge. Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks, et surm oli tol ajal sage külaline. Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda. Talupoegade elu keskajal Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Oma seisuse üle nurisemist ei peetud jumalale meelepäraseks. Kogu maa
annaabi.ee 
