keravälgu läheduses. Need omadused on tekitanud mitmeid teooriaid selle kohta, miks ja kuidas keravälk tekib, kuigi midagi kindlat ei osata arvata. Sellegipoolest on selles teooriate kaskaadis kaks tõenäolisemat. Esimene neist põhineb elektri väljavoolu füüsikal. See teooria pakub välja, et maapinda tabanud välgulöök liigub aeglaselt läbi maapinnas olevate konduktiivkanalite. Selle tagajärjel tekib õhus kõrgepinge väli 4, millest välja voogavast elektrist moodustubki keravälk Teise, puht keemilise, teooria kohaselt ilmenb keravälk pärast seda kui pikne on löönud sisse mingile pinnale, mis koosneb räni dioksiidist ja süsinikust (suhtega 1:2). Välgu ekstreemne kuumus paneb need kaks ainet omavahel reageerima, mistõttu tekib süsinik dioksiid ja räni nano- osakesed. Viimased kaks eemalduvad pinnast pallikujulise pahvakuna, misjärel hakkab pall
värvikindlusega. Cézanne´i peamine erinevus impressionistidest on selles, et kui impressionistid keskendusid oma loomingus looduse analüüsile, valguse ja õhu nüansside tabamisele, siis Cézanne taotleb SÜNTEESI. Impressionistid olid valguse kujutamisele ohvriks toonud kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele)
Cézanne´i peamine erinevus impressionistidest on selles, et kui impressionistid keskendusid oma loomingus looduse analüüsile, valguse ja õhu nüansside tabamisele, siis Cézanne taotleb SÜNTEESI. Impressionistid olid valguse kujutamisele ohvriks toonud kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele)
värvikindlusega. Cézanne´i peamine erinevus impressionistidest on selles, et kui impressionistid keskendusid oma loomingus looduse analüüsile, valguse ja õhu nüansside tabamisele, siis Cézanne taotleb SÜNTEESI. Impressionistid olid valguse kujutamisele ohvriks toonud kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele)
värvikindlusega. Cézanne´i peamine erinevus impressionistidest on selles, et kui impressionistid keskendusid oma loomingus looduse analüüsile, valguse ja õhu nüansside tabamisele, siis Cézanne taotleb SÜNTEESI. Impressionistid olid valguse kujutamisele ohvriks toonud kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele)
annaabi.ee 
